Rabapistrik tuli mu koduhoovi maja räästa all olevat rästapoegadega pesa ründama. Kõik toimus välgukiirusel. Värvuliste kooris appihüüd, hääletu, ootamatu, ülikiire ründaja ja kadunud ta oligi. Tundus, et ma pole sellist lindu kunagi kohanud. Justkui keegi täiesti võõras. Ründaja sööstud olid sedavõrd kiired, et teda jälgida polnud võimalik. Aga tundsin ta hiljem ära piltidelt. Mõistsin, et see on seesama energia, mis oli hetkel õhus ja mis asetas mind seekord pealtvaatajaks suures draamas. Energia otsib väljendumist. Ta toob meile kätte olukorra. Midagi, mida peame kogema. Suur ja väike, tähtis ja vähetähtis, oleneb sellest, mida meil on vaja õppida, mida tasakaalustada. See oleneb eelkõige energia tasakaalust või tasakaalutusest meie sees. Oleme me siis pealtvaatajad või vahetud osalised. Mõlemal juhul võib raputus olla tugev. Turvalises kohas, vaikses ja rahulikus hingeseisundis, anti mulle kogeda sündmus, mis pani mind kaasa elama abitule linnukisale ja tajuma võimetust olukorda muuta.... Seesama kogemus võimaldas mul aga tunda ka sügavat rahu, mille tõi teadmine, et Elu on müsteerium. Sügav, seotud, tark, terviklik. Võin usaldada, et see oli vajalik. Me ei saa valida pooli kui tahame kogeda tervikut. Olles teekonnal, saame valida kogemise, võttes vastu selle, mis antakse. Elu väljendab ennast. Saame vaadata teda sellest mõistmise punktist, kus hetkel oleme. Vaadata elu ja mõista et vaatame hiiglaslikku peeglisse... Pildil Rabapistrik. autor: Andrew Matthews
