Kuuloomise rännak labürindis.
13.juuni 2018
Kõigepealt tuleb mantra. mis on pärit labürindi rajamise algusest. ISA TAEVAS, EMA MAA, MINA, TEIE LAPS. Taeva ja Maa ühendaja, Loova Vaimu ja Emakese Maa kokkusiduja.
On kuuloomise aeg.
Tuleanumates praksub ja lõhnab tuli. Selles põlevad Kadakas, Jugapuu, Pärn, vana Pihlakas, Saarepuu, Hõbepaju, Nulg, Kuusepuu ja esiemade Roosi okkalised varred. Kuuloomise hetkel tuld süüdates andis sokk metsas kõva haukumisega oma olemasolust teada. Mets kajas ja kumises.... Mõne hetke pärast tekkis täielik vaikus. Lopsaka looduse lõhnad segunesid lõkkesuitsu, mürri ja Šhiva viirukiga. Kõik see tekitas õrna tunde ja keha justkui sättis ka ennast häälde selle kerguse ja õhulisusega. Labürindi lävepakule astudes tundsin, et pean kingad jalast võtma. Tõusis tänulikkus Emakese Maa vastu, see oli selline kerge tänulikkus, ilma süütunde ja kohustuseta... Loomulik nagu hingamine.
Teen taotluse. Lähen Kuuloomise rännakule, Kuu ja Päikese kohtumisele endas ruumi looma. Avanema uutele energiatele. Lähen kõndima HINGE TANTSU (selline lahe lause anti). Luban kehal liikuda nii, et oleksin jumalikus voogavas valgusvoos... Iga lause mida ütlen, on energeetiliselt tajutav. Jalge all on aga tunda justkui magnetit, mis hoiab mind püsti. Maa jõud. Ja samas tunnen kuidas otse ülevalt liigutab mu keha laskuv energiavoog. Ette ja taha, ringiratast, samal ajal kui Emake Maa mind hoiab ning toetab. Lähen keskmesse, Hinge ankrupaika, sümboolsesse koju, kus saavad kokku maa ja taevas minus. Vastu võtma, mis antakse, kogema, teadvustama. Kõndida on kerge. Justkui oleksin teises ruumis ja ajas. Või siis väljaspool aega. Totaalne vaikus.... Keskmes tunnen kuidas mu laup otsib ühendust Maaga Maa lõhnab mulla ja kivide järele ja nüüd kuulen kuidas sääsed pinisevad. Kummalisel kombel nad ei puutu mind. Keha on pehme ja piirideta. Tõstan pea taeva poole ikka veel põlvitades, Selg sirge, põlved vastu maad. Ja lõputu tänu, mis mind on saatnud algusest peale. Tuli lause: Ma võtan vastu Sinu Vaimu Annid. Tõusen. Seistes nõtkelt ja sirgelt, luban kehal liikuda just sinna kuhu voog teda kannab Mõnus tunne Taas tajun jalge all sedasama magnetilist energiat, Emakese Maa toetust, mis hoiab mind püsti, et võimas voog, mis paneb mind pöörlema, saaks mu keha kaasa liigutada. See siis ongi see „Hinge Tants“. Aeglaselt, vurri moodi,siis kiikuvalt ette-taha... Mõnus...
Puhastav,
Vabastav... Üks linnuke tuli ootamatult õrnu viise veeretama... Ikka veel kestab see ebatavaline vaikus. Isegi metstuvide kruuksuvaid kurguhääli pole kuulda.
Ma võtan vastu Vaimu Annid ja hoian ühendust Maaga. Luban juhtida, luban olla vastuvõtlik ja tahtekindel. Just nii. Selle lause peale keha kohe näitas, mis tähendavad sõnad tahtekindel ja vastuvõtlik. Keha liikus paindudes, nõtkudes, ette taha, keerlevalt, tundsin selgroogu algusest lõpuni... Hoidu jäikusest, luba olla voogav... Tunnen, et energia keskpunkt on südames, aga ka seal on energia kerge. Lihtsalt veidi tihedam. Sõnatu jagamine. Olemine. Usalda seda mis on. Täielik vaikus, toitev ja hoidev. Mitte midagi pole juurde vaja Süda kõneleb sõnatult.
Kustunud söed hõõguvad õrnalt valge tuha all, kui tänus tuldud teekonnale tagasi vaatan. Mõni hetk hiljem algab lindude sädin. Tänan, tänan, tänan!
