Ärkamine kohalolusse. Omaksvõtt.
Sügisene varahommik. Kargus, valgus, sära, taevasina ja valguse peegeldus kastepiiskades, õuemuru niiske jahedus, lummavalt kaunid lillede märjad kroonlehed, mis on sidunud endaga tähistaevast selguse ja läbikumava põhjatuse. Püüan kastepiisku oma pihku ja pesen nendega oma uniseid silmi. Tänulikkus voogab algavasse päeva… Püüan kinni sõnumi - Mida vähem sa vajad, seda rohkem sulle antakse. Märjad jalad jätavad maha raja. Külm ja soe kohtuvad kehas. Äsja soojast voodist tõusn
