Valguse võlu ja vägi

Vaevalt hakkab hajuma Marsi ja Jupiteri pingeaspekt (kvadraat), kui teravneb vastasseis. Marsi/ Merkuuri ühendus Vähi märgis vastasseisus Pluutoga Kaljukitses. Võib tunduda, et oleme pandud olukorda kus võimalusi justkui pole. Meie mõtted ja sõnad, käed ja teod, maailmade ühendajad, on kaasatud tugevasse jõudude vastasseisu. Kas oleme jõudude mängukannid, olukordade ohvrid, või oma sisemaailmade vangistatud kambriuste avajad? Võib tunduda, et meiega manipuleeritakse või meid ahistatakse. See on vägeva jõu liin, kus meie soovid, energia ja mõte justkui vastanduvad jõustruktuuridele või emotsionaalselt survestavatele olukordadele. See on sageli eelkõige psühholoogiline. Ta ilmneb surven

Täna seisan ma lõpuks labürindi lävepakul kahe tule vahel. Ja ma tunnen, et see on õige. Tuli vasakul ja tuli paremal, ja keskel lävepakk. Midagi oleks justkui paika nihkunud, tervikuks saanud. Keskmes säravad kristallid, ümber on tuli ja kellukesed kiigutavad ennast... Tuli praksub ja tules on Õunapuu, Pihlakas, Tamm, Pärn, Saar, Hõbepaju ja Kask. Külluse, turvalisuse, paindlikkuse ja tugevuse kandjad... Ja tulin ma siia kõndima tänulikkuse mustrit. Täna hommikul silmi avades teadsin ma täpselt ja väga selgelt, mis lahendust otsib. Oskus olla tänulik vastuvõtmises. Ilma süütundeta. Sellepärast siis vist need kaks tuld. Tasakaalu otsimine endas, mille sõnastasin kui andmine ja vastu

27.06.17 Täna, seistes siin labürindi lävepakul, tajun et kõike on palju ja kõik on läbisegi ja kõik on pidevas muutumise tuules.... Üks lämmatab teist ja igaüks võitleb oma koha eest Päikese all, et saaks sirutuda, õitseda ja viljad küpsetada. Oksi valides, millest labürindiväravasse tuld teha, tuli kõigepealt vana Pihlakas. Siis Kadakas. Seejärel vanavanaema istutatud kuivanud Õunapuutüvest tükike, siis tulid Sirel, Tamm, Pärn, Hõbekuusk, Mänd, Kask, Sarapuu ja Hõbepaju. Ja siis veel Laukapuu ( Kreegipuu). Kokku 12 puud tulid täna oma tarkust jagama.. Aga täna on Pihlaks päev. See teadmine lihtsalt tuli. Labürinti vaadates ja ümbritsevat küllust imetledes torkavad silma sinine ja val

Eile, 24.06 kell 5:31 toimus kuuloomine. Jaanipäeva varahommikul said Vähi 3. kraadis kokku Päike ja Kuu. Oli lootus, et kuuloomisega muutub lõpuks ka ilm. Aga seda ei juhtunud. Astroloogiline mandala annab Vähi 3. kraadile järgmise tõlgenduse (tõlge on üsna vaba). Inimene, mässituna villa, viib enda järel pulstunud karvaga hirve. Võti: Vajadus ületada inertsus ja külmus ajal, mil toimub meie vastupidavuse proovilepanek. Siin on juttu raskest perioodist, mis on esile kutsutud uutest väljakutsetest teadvuses, uutmoodi lojaalsusest ja sellega seotud kohustustest. Hirv on Indias loova Jumala, Brahma sümbol. Sarved sümboliseerivad mõistuse jõudu ja tema avardumisega seotud aspekte. Uu

Mida me vajame? Astusin hommikul väikesse poodi. Maal olles on justkui kõike palju vähem vaja. Nägin seal noort tütarlast, kes väga kurva olemisega kõndis riiulite vahel. Ta ilmselt ei vajanudki midagi erilist, aga ka selle vähese jaoks, mida ta tahtis, paistis, et nappis raha. Ma justkui kogesin ise ta meeleseisundit ja mõtlesin korraks kui pikk teekond tal ees seisab. Kuidas see puuduse kogemus ta edasist arengut puudutab. Me ei märka sageli seda, mis meil on. Märkame enamasti seda, mis meil puudub. Kurvastame ja otsime lahendusi. Vahel eksime teerajalt ja arvame, et see, mida meil polnud teeks meid päriselt ka õnnelikuks. Aga tegelikult ju ei tee. Jaanipäeva meeletuid pakkumisi

Täna, imelisel pööripäeva hommikul, kui tegin kummarduse Pärna ees, et eilse tormituulega mahakukkunud kuiva oksa labürinditule jaoks võtta, tuli sõnum, et ei.....on keegi , kes on täna minust olulisem. Mitte mina, Tamm on tähtis. Läksin hobusetallist Tammepuu kuiva oksa otsima, siis kõneles Kadakas, vana Pihlakas, vanavanaema istutatud Õunapuu, siis tulid Pärn, Kuusk, Saar, Hõbepaju, killuke Kuldkase tohtu. Kokku sai tulle üheksa puu valgusest ehitatud kehad... Labürindi väravas kõnetasid mind taas kaks noort, sügisel istutatud Tammepuud. Seda küllust vaadates peatus pilk savikünkal pikas rohus kasvaval Üheksavägisel ( Aaroni vits), siis ka teisel , mis sirutusid taeva poole oma suurt

Homme, 21. juunil on suvine pööripäev. Kell 7:24 siseneb Päike Vähi märki. On Päikeseseisaku aeg enne suurt pööret. Oma näival liikumisel on Päike jõudnud kõige kaugemale põhja. Põhjapöörijoone kohale, meile kõige lähemale. Siit saab alguse näiv teekond lõuna suunas. Pööripäeva kaarti vaadates torkab kõige enam silma horisondi kohal tõusul olev Lõvi märk ja kesktaevas Jäära märgi 1. kraadis. Väljakutse olla see, kes oled, eristuv ja ainukordne, samas seotud kõige- ja kõigiga. Julgeda väljendada oma autentsust ja seda ka seotuses teistega. austades teise unikaalsust ja vabadust. Sama sõnumit kannab ka Kaljukitse (Vähi vastasmärgi) valitseja Saturn Amburi märgis, mis retrograadselt lii

Täna on veel pööripäevani mõned päevad, aga pööramise vägi on tunda. Midagi sellist, mis lihtsalt naelutab paigale ja ütleb, et ole kohal. Kõik on täiuslik. Hommikul kõnetaid mind kasepuu ja haavapuu. Vaatasin kuidas nad üksteiselt mõõtu võtavad. Kõndisin siia labürindi väravasse suure ringiga, kõrges rohus. Kasepuu ütles mulle et sa ei pea minult midagi küsima. Sul on kõik olemas Lihtsalt vaata mind. See graatsia, tugevus, nõtkus, sihvakus....see on sinus. Igaühes omamoodi väljendust otsimas. Aga ta on. Ja siis ma vaatasin neid sirgeid Kaski, valgete tüvedega kõrgusesse pürgimas... Siin ei ole selliseid laotuva võraga kaspuid. Kõik justkui tahaksid ulatuda taevani ja panevad selle

Kuulasin täna varahommikul Olya Gauri satsangi. Ta avas paljud teemad, mille üle lähiajal olin mõtisklenud. Me ei satu juhuslikult ühtegi sotsiaalsesse seotusesse. Olgu see siis pinnaline või sügav. Me oleme õpilased Kosmilises Koolis ja läbi suhete õpime tundma seda, millesse meie egopõhine teadvus on klammerdunud , sest see tõmmatakse teiste poolt välja. Justkui koletis meresügavusest. Tegelikult õpime vabanema egopõhisest suhtumisest ja avanema elule. Vahetult ja siiralt. Me ei vaja kaitset ja ei pea ründama, sulguma, valitsema ega eemalduma. See on Skorpioni ja 8. maja teema. Vabanemine, mille peame saavutama maailmast eraldumata. Seotuses teistega. Tõlkisin väikese osa videost, mis

Vahel juhtub, et märkad kuidas suur tervik end läbi tükkide ilmutab. Just nagu liivakastimängus, kus liiv voolab sõrmede vahelt, võtab vormi ja taas pudeneb ... Vahel unustame, et oleme kaasatud loomismängu kui loojad ja loomine on lõppematu. Emotsioonid, mis seovad mõtteid ja mõtted, mis haaravad kaasa emotsioonid. Üks asi vastandub teisele, üks tõde peab sõda teise tõega... See lõputu ja tühi loba meie ümber ja meie sees. See on nagu lõppematu ristikäik, kus ühest väikesest sõnast saab lõpuks kausitäis mõrudat putru. Muidugi võib sinna suhkrut lisada ja kõiksugu häid asju sisse keeta, aga.... Kuidas ikka see meie maailm toimib? Kuidas see maailm saab osaks meist? Kuidas tervikust s

Teadmine ei kanna endas tegemise väge ja tegemine ei kanna endas veel teadmise tarkust. Me võime neid iga päev endas kanda. Ühendamata. Eraldi. Ja midagi on meis endis siis justkui eraldi. Tundub, et kättesaamatus kauguses. Ometi südamele nii lähedal. Teadmine. Intuitsioon. Tuli. Põlemine. Meie elu, mis on meist justkui eraldi. Sest on meie igapäevased toimimismustrid. Teod, millesse suuname oma energia. Ja siis veel ootused, mida toidame ja mis ometi on meie olemisest eraldi. Tulevikus. Ometi tuleb rõõm, kergus ja vabadus siis kui ma teengi seda, mida ma tean ja tunnen. Ja siis, kui ma usaldangi seda, et ma ei oska alati seletada miks ma seda teen. Äratundmine ei kanna sa

Täna hommikul ei tahtnud ma ärgata unenäost, mis väga pikalt oli kestnud. Mitte midagi erilist, aga oli lihtsalt nii palju kogemisi. Väga reaalseid suhestumisi. Olin õhtul uinunud riietega ja kell oli juba pool kümme hommikul. Poolunes sain aru, et see oli nagu teekond ristil. Eile olin käinud Tallina Keskraamatukogus avamas oma tädi, Silvia Kelle näitust „Esiemade pärand". Rahvakalendri tähtpäevad, müüdid, sümbolid ja vägi.. Näituseruum oli kõige alumisel korrusel. Olin veetnud seal sümbolite keskel ja raamatuid täis majas 5 tundi... Nüüd siis hommikul poolunes meenus mulle lause: „Inimesel on võime siduda aega.“ Veel pikali olles taipasin, et olin justkui unes seda teinud. See oli teek