Luua endas ruumi, et mahutada suur väikesesse.

14 Aug 2018

Pildid mägedest juhatasid mind millegi väga elava juurde.

Õrn ja võimas, ajatu ja alati täidetud aaretekamber minu sees. 

Lugematute pärlite hulgast ilmusid  hetked ja tunded,

mis tahtsid, et nad sõnadesse valaksin.

Sõnastasin mõned märksõnad, mis kannavad terveid maailmu ja loovad elavaid seoseid igas kogemuses. ja ometi uutes vormides ja ilmingutes...

 

Sõbrad, kellega sai sõnatult jagada kõike.
Köiekaaslased.

Totaalne usaldus.
Kohtumised ja lahkumised.
Jagamised.
Eneseületused.

 

KALJUD.
Mällusööbinud lõhn.

Põsk vastu kivi.

Käed ja jalad kobamas pimesi konarusi, millest kinni haarata ja millele toetuda.
Päikesest tuliseks köetud.

Jäiselt külmad.
Säravad ja kiirgavad, värvilised, müstilised ja mustrilised.

Tolmused.  Pudedad ja rabedad. Elavad ja liikuvad.
Pragusid täis ja lõhestatud, kus pole kohta köie kinnitamiseks.
Saad vaid toetuda elavale ja liikuvale.

Hoiad hinge kinni ja otsid samasugust liikuvat energiat endas.
Samastumine on oluline.

 

Kindlust pakkuvad ja graniitsed kaljud.
Pragudeta ja monoliitsed.
Saad osa nende tugevusest.
Nendest õhkuv jõud ja kindlustunne saab osaks sinust.

 

Jäised kaljud. Libedad. Ohtlikud.
Lumega kaetud. Teadmatust külvavad.

Õpid toetuma usaldusele, 

looma rahu ja tasakaalu sees,

see on ainus, millele toetuda väljas.

Sisselöödava kaljunaela kõla, sädemed, kuuma metalli lõhn.
Tõrked ja tasakaalu hoidmine.
Sinu sisselöödud kaljunael on vastutus.
Usaldus siin ei loe.
Loeb metalli kõla,

elu on hoitud kui kaljunael laulab...

 

KÖIED.
Keerdus ja sõlmes.
Lõputu lappamine.
Kinnitamine, kontrollimine, usaldamine.
Järelevedamine.

Tahaks neist vabaks, aga sa vajad neid.
Õpid kannatlikkust, leppimist ja rahu.

Neile saab toetuda, nendega saab toetada.

 

JÄÄ JA LUMI
Silmipimestav valgus.

Avarus pea kohal.
Erakordne puhtus ja läbikumav sinine valgus.

 

Tuhm ja porine jää.
Liustik koos tema peal voolavate ojadega.
Lõhedega.
Liustikupõhja laskuva vee kohin.
Põhjatu, kõhedust ja aukartust tekitav…

 

Liustiku alt välja voolav kollane, porine, mudane võimas, kobrutav, kohisev veevool…

Uskumatud skulptuurid jääst ja kividest.
Sillerdav ja sile, kindel ja lai, kaugusesse ulatuv liustik kui jäine tee.
Kõva, kindel ja sadu meetreid paks jää.

Mõnus ja turvaline astuda.

Murtud liustik paksu lumekatte all.
Ebakindlust tekitavad lumesillad.
Kõhedus.
Sammud tühjuse kohal.
Usalduse proovilepanek.
Hiigelsambad kui lohe hambad su pea kohal.

Sügavad lõhed ja astangud jalge all.


Lumi, mis ei paku kindlust.
Suhkrusarnane, pude, laialivoolav ja sõmer …
Hetke pärast aga jalgade külge kleepuv, raske ja tihe.
Lumi, mida on raske usaldada.
Suur õppimine.
Laialivalguv, vajuv ja väsitav.
Hetk hiljem on ta vesine, siis jäine, kriipiva koorikuga.
Kord kannab, siis vajud põhjatusse.


Kõik käib läbi su keha.
Hoiad hinge kinni ja püüad teha end kaalutuks.

Vahel see õnnestub.
Vahel aga avaneb jalge all must sügavik.
Õudusttekitav ja läbistav hirmusööst.
See neelab hetkega su jõuvarud.
Sekund hiljem jõuab kohale tänu ja kergendus.

Sind hoiti ka seekord.

 

LAVIINID JA VARINGUD.
Kukkuvate kivide kõla ja lõhn.
Tolmupilv, mille hajudes on maastik teine.
Mäekülg, mis hetkega on kadunud põrmuks.
Miljonid aastad ja silmapilk…
Igavikuline hetk, mis sind muudab.

 

Lisutiku murdumine.
Justkui aegluubis kukkuvad mitmetonnised jääkamakad, mis purunevad su silmade all kildudeks.
Põrkavad, lagunevad ja kaovad kuristikku.

 

Pauguga vallanduvad lumelaviinid.
Pinge, mis kuhjub ja vabaneb.
Loetud sekundid, mis sulle antakse.
Ürgne. Võimas energia, mis vallandub su silmade ees ja samas ka sinu sees.
Sinu elu kõige meeletum karje kaob laviiniga kaasnevasse mürasse.
Sa ei kuule seda ka ise.
Koged elu haprust ja tühjust, midagi vabaneb.
Võibolla on see vajadus ja kohustus hoida kinni elust, mis hoiab sind ise.
Just senikaua kui vaja.

 

TAHE JA PINGUTUS.
Avarus annab tiivad.
Valged kõrged mäed tunduvad nii lähedal ja ometi meeletult kõrgel ja kaugel.
Iga samm on pingutus.
Tahe kannustab.
Mäetipu tunne sunnib astuma edasi.
Teadmine, et tiivad kannavad.
Kuigi tiivakontidel lasub raskus.
Seljakott, mida raske on tõsta.


Hõre õhk, paneb tajuma keha raskust.
Jalad on justkui tinast.
Käed on seljakotirihmadest tursunud.
Vere rütmiline tukslemine soontes, on ainuke heli mida kuuled.
Tugevasti ja jõuliselt.
Oled oma teekonnal hingematvalt kaunite tippude poole.
Samas vallutamas oma sisemisi barjääre.
Ületamas inertsijõude endas.
Hing heliseb.
Süda avaneb.
Avarus väljas avardab sind seest.
Annab sulle mõõtme mõista elu.
Avarast punktist.
Ajatust hetkest, millesse mahtus kogu elu ja mis nihutas piire su sees.

Vaade pilvedest kõrgemalt, ometi kõige sügavamas ühenduses maaga, milles on
kogemus, et elu väestab meid pingutuse kaudu.


Et kogeda elu suurust, on vaja kogeda enda väiksust.
On vaja luua endas ruumi, et mahutada suur väikesesse.
Igaüks teeb seda omamoodi
Teised ei pea sind mõistma.

See on alati unikaalne teekond.
Elu ise hoolitseb selle eest.

Sa kohtud alati sellega, mida vajad.
Sa tead, mis sind helisema paneb.
Sa tead, mis tekitab kutse minna, kogeda, olla.
Lubada end juhtida armastusel.

Julgeda võtta riske, et liikuda sisemise rõõmu, vabaduse ja avaruse suunal.
Teised ei tea.
Teised vaatavad väljast, püüdes näha su sisse.
Sa ise tead ennast seestpoolt, sügavast punktist ja aimad, mida vajad.

Just meie sees on need kuristikud mis vajavad ületamist ja mäetipud, kuhu tõusta, et hing laulaks.
Et tunda maailma oma sees, jalge ees, peakohal ja kõikjal enese ümber….

 

Jaga Facebookis
Please reload

Varasemad postitused:

Üks lihtne praktika käesolevasse aega.

September 26, 2019

Toon, kroon ja valitsuskepp. Sulle antud nähtamatatud atribuudid.

July 30, 2019

1/15
Please reload

Endast

Elu on tervik. Kõik tuleb ja läheb. Elu ise toob kohale kõik, mida vajame. Igaüks on Tee ja kannab endas tervikut. Oluline on olla kohal ja voolata eluga kaasa.

 

Loe edasi

 

Otsi märksõnade järgi
Please reload

© 2017 Anu Kallavus