Eilne tormine ilm tõi meelde ühe paljudest matkadest noortega kevadisel koolivaheajal. Enamasti oli kaks valikut. Kõrbed või mäed. Hibiinides sai käidud mitu korda. See üks oli aga eriti karm. Tohutu torm, vihmasegune lumi tuiskas vastu nägu, silmi sai ainult veidike lahti hoida ja suuskade all olid 10 15 cm kamakad. Enda püstihoidmisega oli tegu. Seljakott, mis muidu vastikult raske oli, aitas tasakaalu hoida. Öösel aga sadas telgis vihma. Ei mäleta, et keegi oleks virisenud. Naerda sai küll. Allatuult. Paremat seltskonda poleks osanud soovida. Mõned aastad hiljem samal ajal sattusime Hiina piiri ääres kõrbes liivatormi kätte. See oli vist hullem, sest liiv tungis kõikjale.... öösel aga pidi paduvihm meie telgi "ära kandma". Sellised kevadised seiklused tõi eilne tormituul meelde ja tegi päeva lustiliseks.
Tagasivaade teeb tänulikuks. Küsin endalt üsna sageli, et kuidas küll lapsevanemad usaldasid oma lapsed noore naisõpetaja käe all metsikutesse mägedesse. Toona ei osanud ma niimoodi mõelda. Aga 17 seiklust noortega kaugetes metsikutes mägedes on midagi, mis kuulub mu elu kullafondi.
Hirmu puudumine, vaimustus ja julgus teha seda, mida väga tahad, loovad need kaitsvad väed, mis meid hoiavad ja meile arengut pakuvad. Vastutuse võtmine on loomulik ja hädavajalik tingimus.
