Sügisene varahommik.
Kargus,
valgus,
sära,
taevasina ja valguse peegeldus kastepiiskades,
õuemuru niiske jahedus,
lummavalt kaunid lillede märjad kroonlehed,
mis on sidunud endaga tähistaevast selguse ja läbikumava põhjatuse.
Püüan kastepiisku oma pihku ja pesen nendega oma uniseid silmi.
Tänulikkus voogab algavasse päeva…
Püüan kinni sõnumi -
Mida vähem sa vajad, seda rohkem sulle antakse.
Märjad jalad jätavad maha raja.
Külm ja soe kohtuvad kehas.
Äsja soojast voodist tõusnuna paneb jahedus mind värisema,
samas kutsub kastemärg maa mind jäist rohuvanni võtma.
Nõuab suurt julgust sinna kargesse külma sukelduda ja end läbinisti märjaks rullida.
Maa lõhnab imeliselt sügavalt ja intensiivselt.
Samastun iga ta kumeruse ja konarusega,
võtan vastu ta jahenduse ja hetkega voogab minust üle soojus.
Tean, ja jätkuvalt imestan, kuidas mõjub vastupanust loobumine…
Hetkega on teine olukord.
Nüüd pööran ja avan end taevale.
Maa ja mulla lõhn veel ninas tajun hingamise kergust ja vabadust.
Kuldne valgus ning lõputu avarus haaravad mind endasse.
Taevas on justkui siinsamas, minus endas ja üle minu,
Lõputu kõrgus ja hoomamatu kaugus...
Silmad veel kinni tajun kummalisi helisid…
Neid avades näen tumedaid varje,
siis äkki kolme suurt musta lindu maandumas kõrgete puude latvadesse.
Vaatasin neid kolme lindu seal kolmnurga kujuliselt istumas,
ja oma kurguhäälel mingit sõnumit edastamas.
Selles kõiges oli selge korrapära.
Torkasid silma nende punased kulmututid.
Olid need tedre- või metsisekuked?
Puud olid kõrged ja nemad seal kõige tipus.
Nulu, pärna ja hõbekuuse otsas, minu koduhoovis,
kõrgelt alla minu poole vaatamas ja midagi omas keeles kõnelemas...
Lummav ja erakordne vaatepilt
Mis see oli?
Ime?
Muinasjutt?
Ehk hoopistükkis “omaks” tunnistamine?
Tagasiside Elava Seotud Terviku kõneisikute kaudu…
Tänulikkus, imetlus, aukartus ja suur rõõm sündis sellest igatahes.
Tõusin ja kastest märga kleiti kohendades märkasin äkki maapinnal sulge.
Valget ja kerget…
Millised imelised hetked on kogetavad siinsamas
kui vastandumise asemel püüda vastandeid siduda endas, et avaneda ajatule kohalolule….
