Jupiter sisenes Kaljukitse märki, Pluuto ja Saturn liiguvad üha lähemale kokkusaamisele Kaljukitses (viimati juhtus see aastal 1518). Saabumas on varjutused Vähi -Kaljukitse teljel (26.dets ja 10.jaan.), mis nõuavad meilt teatud kaitsvast kestast väljumist ja astumist avaramasse toimimisruumi, kus toetutakse loovusele ja vastutusele, kus puuduvad hinnangud ja suhted on vabad. Turvatunne, mis põhines toetumisel välisele, harjumuspärasele ja teistele, peab leidma sügavamad juured iseendas. Kaljukits on “sisemise põrgu” läbimisega seotud, see on teatud energiatest puhastumine, mis meie elu põrguks muudavad. Vähk aga kõva “kooriku” purustamisega, emotsioonide transformatsiooniga tunneteks, füüsilise keha kui instrumendi töökorda seadmisega, et elu voolaks läbi meie ja täidaks kõik meie rakud rõõmu, armastuse ja selgusega... Väike maailm saab osaks suuremast kui lubame valul ja hirmul minna.
Kookonisse tagasi pugeda pole võimalik.
Duaalsusel põhineva mõtteviisi vabaksandmine on nagu sisemise valguse läbimurre.
On katsumuste ja kriiside aeg.
On lubamise aeg.
Elu usaldamise aeg.
Vaimule toetumise aeg.
Läbi inimeste lugude osalen justkui väga sügavalt nende kriisides ja läbielamistes, kogedes samal ajal ka sügavat rahu ja jõudu.
Oleme üksteise eludes teatud jõudude vallandajad, muutuste esilekutsujad, sisemise varjatud reaalsuse peegeldajad ja väljatoojad…
Väga paljud kogevad, et sügavad haavad, mis olid hästi ära peidetud maailma ja isegi iseenda eest, kisutakse taas lahti.
Meid pannakse taas kohtuma valuga, et valust lõplikult vabaneda.
Valu algpõhjus on eraldatus meie sees.
Vaimse reaalsuse eitamine, kus kõigi ja kõige seotusest tuleneva turvatunde oleme liiga sageli asendanud võitlusega ellujäämise eest, kohustades end tegema kompromisse iseenda kahjuks, alistunud väljast tulevale survele, lootes kannatlikkusega kompenseerida eneseeituse. Paratamatult ootame vastutasu, aga on justkui täpselt vastupidi.
Igasuguse võimukuse ja alistumise taga on hirm, mitte midagi muud.
Hirm, et oled eraldi ja pead võitlema, et elus püsida.
Kalade ajastu on pöördumatult möödas.
Eneseohverdamine, sundimine ja kompenseerimine pöördub inimese enda vastu.
Oleme ajastule vastavalt silmitsi täiesti uutlaadi vastutusega.
Vastutus olla Suure Elu unikaalne ja asendamatu rakuke, valgusmustri kuduja, kaaslooja, kaasaheliseja.
Vormilise maailma muutused on aeglased ja samas pöördumatud.
See, millest kinni hoiame teeb valu.
On väga oluline näha sügavates muutustes võimalust uuteks väljakutseteks, avardumiseks ja eneses oleva väe ilmutamiseks.
Areng ja muutumine on vältimatu.
Praegu valitseb olukord, kus sisu ja vorm viiakse uude vastavusse ja teatud vormiline ümbersünd on paratamatu.
Vanad arusaamad ja dogmad ei kehti, piirid ja raamid ja vabadus neist väljuda on meie sees.
Meid püütakse joondada sügava sisemise puhtuse ja aususe helistikku.
Praegu pole aeg anda hinnanguid ega selekteerida välja õigeid ja valesid, pühakuid ja patuseid.
Meie elus sügavaid muutusi esilekutsuvad sündmused ja inimesed võivad põhjustada valu, viha, jõulist eemaletõukamist, tunduda karmid, fataalsed, ebaõiglased …
Meie egole võib patuse leidmine näilist kergendust tuua, aga see ei aita meil näha enda võimalusi, ega ka seda, et valu on pärit meie enda seest, ükskõik, kes selle välja toob.
Iga olukorra taga on palju enamat kui paistab.
Võib olla ka suisa vastupidi - võime korraga kogeda, et maailm on avaram ja mitmemõõtmelisem ja tunda end nagu kookonist väljunud röövik, kellest on hetkega saanud säravate tiibadega liblikas…
Küsimus on eelkõige selles, kuidas võtta vastu olukorrad, mis meie elu raputavad, nõudes muutuste omaksvõtmist ja samas ka juhtides meid avaramatesse arusaamadesse ja ellu?
Mõni kogeb mäetipu vallutamise tunnet, jõudu, kergust ja avardumist, teine pimeduse, valu ja teadmatuse sügavaimat sügavust…
Kõik mis toimub väljas, on sisemiste protsesside peegeldus.
Oleme arengus jõudnud punkti, kus hinnanguline ja duaalne maailmakäsitlus viivad meid paratamatult sisemisse vanglasse, tekitavad soovi põgeneda ja annavad samas ka võtmed, et need lukus uksed avada.
On aeg anda vabaks kõik vastasseisud ja pöörata ennast näoga avaneva tundmatu tuleviku suunas.
Usaldada, et pesast lendutõusmise katsed on läbitud ja tiivad kannavad.
Tunnistada end oma reaalsuse loojaks ja kogejaks on Veevalaja ajastu väljakutse.
