Mõtlen igal kevadel nende munade peale mida ülestõusmipühadel värvitakse. Minu jaoks on see alati olnud üks kõige kummalisemaid paradokse. Ülestõusmispühade sõnum on justkui meie jumaliku olemuse, piiravast vormist väljumine. Elu ime. Transformatsioon. Ülestõusmine. Surma illusiooni paljastamine ja igavene elu. Elu, mis areneb munas, on teel iseseisvumise ja avarama elu poole. Vabanedes järk - järgult piiravatest “kaitsetest.” Purustades kestad seestpoolt. Siin aga keedame, värvime, koksime. Lõhume kesta, aga sees pole elu. Miks selline traditsioon? Paljud ei mäleta, paljud pole kuulnudki ja ei mõtlegi miks nad seda üldse teevad. Ilus komme. Traditsioon… Sest inimestele meeldib värvida, kaunistada, pakendada, kinkida, vaagnale asetada… Miks, polegi enam oluline. Aga ikkagi? Kus on siin Elu ime, nende pühade sügav tähendus? On keedetud sisu ja kauniksmaalitud vorm. Viimane eriti nähtavaks tehtud. Sedavõrd imeliseks maalitud, et koksida ei raatsigi. Ja eriti kui see kaunis vorm on veel kingituseks saadud. Katki teha ei raatsi ja alles hoida ei saa… Nii meie praeguse ajastu moodi. Kaunid kestad. Sellele panustamine, omandamine, imetlemine, kinnihoidmine, jagamine … Tore seegi kui sisu tänuga ära süüakse. Enamasti on seda kõike liiga palju.
Kes ikka mõtleb selle peale, et vorm on ajutine… Ajaline. Mateeria on asjastatud vaim ehk pahupidi pööratud vaim. Ta on loor, mis varjab meie eest vaimset sisu. Aga sisu ise on justkui selles loos kaduma läinud. Tarbimiskultuur ja vormide imetlemine, ilust hoolimine ja samas mittehoolimine. Vormile annab väärtuse sisu. Looja idee, elulisus, praktiline vajadus… Vorm on vahend, looja mõtte ilmutus, ajaline… Olen vaadanud seda munakoorte kaunistamise protsessi. Üha rohkem olen märganud kuidas sisu ja vorm elavad justkui kumbki eraldi elu. Elu on kõvaks keedetud ja kest on hävingule määratud. Kummaline?
Maalimine ja ilu loomise protsess viib meid muidugi igavikulisele lähemale,
Ja muna ise kui sümbol on sügav, salapärane, mõõtmatu. Kusagil tahavad need kaks üheks saada… Kasvõi sellisel lihtsal moel, et panna seemne mulda ja imetleda elu avaldumise ja arengu väelist protsessi. Kui seeme kaitsvat koorikut ei purusta, pole tal eluks võimalust. Igal juhul on teemaks kestast väljumine, vormide loomine, elu ilmutamine, vaimu ja vormi imeline ajaline tants, milles ometi on ajatu mõõde…
“Kui muna lüüakse katki välise jõu poolt, elu katkeb. Kui koor purustatakse muna sees oleva jõu poolt, elu algab. Kõik suur algab alati seest…” (zeni mõttetera)
