Müüt
”Säragu nüüd eluvalgus pimeduseriigis,” ütles Suur Eestseisja. Õpetaja mõistis teda. “Inimese poeg, kes on ka Jumala poeg, peab läbima kümnenda värava,” ütles ta. “Selsamal tunnil asub Herakles teele.”
Kui Herakles seisis oma juhi ees, ütles see talle: “Sa oled trotsinud tuhandet hädaohtu, oo Herakles,” ütles Õpetaja, “ja oled palju korda saatnud. Sul on nii tarkust kui tugevust. Kas sa tahad neid kasutada, et päästa kedagi, kes vaevleb suures viletsuses, kes peab taluma tohutuid ja lakkamatuid kannatusi?”
Õpetaja puudutas põgusalt Heraklese laupa. Heraklese vaimusilma ette tõusis nägemus. Üks mees lebas kummuli kaljul ja oigas, nagu lõhkeks ta süda. Tema käed ja jalad olid aheldatud; jämedad ahelad, mis teda vangistasid, olid kinnitatud raudrõngaste külge. Raisakotkas, metsik ja häbematu, käis nokkimas oma lamava ohvri maksa, mille tulemusena nirises vereoja mööda tema külge. Mees tõstis oma aheldatud käed ja hüüdis appi, kuid tema sõnadele vastas vaid tühjuse kaja, kuni nad kustusid tuules. Nägemus hajus. Herakles seisis jälle oma juhi kõrval.
“Selle aheldatud mehe nimi, keda sa nägid, on Prometheus,” ütles Õpetaja. “Nii on ta kannatanud ammusest ajast, kuid kuna ta on surematu, ei või ta ka surra. Teda karistati selle eest, et ta varastas taevast tule. Tema asupaigaks on Põrgu, Hadese kuningriik. Sina, oo Herakles, oled kutsutud saama Prometheuse päästjaks. Lasku sügavikku, ja seal, välistel väljadel, vabasta ta kannatustest.”
Ta rändas üha allapoole ahistavasse vormide maailma. Õhk muutus lämmatavamaks, pimedus pilkasemaks. Kuid Heraklese tahe ei raugenud. Järsk laskumisrada oli väga pikk. Herakles rändas üksi edasi, kuid ometi polnud ta päris üksi, sest kui ta kuulatas oma sisehäält, kuulis ta tarkusejumalanna Athena hõbedast häält ja Hermese julgustavaid sõnu.
Lõpuks jõudis Herakles tumeda ja tülgastava jõe kaldale, mille nimi oli Styx. Selle jõe pidid ületama surnute hinged. Neil tuleb anda Heironile, ülevedajale, münt nimega obulus, et saada teisele kaldale. Sünge külaline maa pealt ehmatas Heironit, ja ta viis Heraklese üle jõe, unustanud küsimata tasu.
Siis sisenes Herakles Hadesesse, hämarasse ja udusesse riiki, kus heljuvad surnute varjud, või, õigemini öeldes, kestad. Kui Herakles silmas Medusat, kellel olid juusteks väänlevad ja sisisevad maod, haaras ta mõõga ja torkas koletist, kuid mõõk läbis vaid tühjust.
Herakles astus edasi mööda väänlevaid teid, kuni jõudis Hadese, allmaakuninga, lossi. Sünge ja hirmus kuningas istus liikumatult oma pigimustal troonil ja vaatas ähvardaval ilmel, kui Herakles talle lähenes.
“Mida otsid sa, elav surelik, minu riigist?” päris Hades. Herakles vastas: “Kavatsen vabastada Prometheust.” ”Teed sinna valvab Kerberos, koer kolme tohutu peaga, mille ümber väänlevad maod,” ütles Hades. “Kui sa suudad koerast paljakäsi jagu saada, mida seni veel keegi pole suutnud teha, võid vabastada kannatava Prometheuse tema ahelaist.”
Hadese vastusega rahule jäänud Herakles jätkas oma teed. Peagi nägi ta kolme peaga koera ja kuulis tema läbilõikavat haukumist. Lõrisedes viskus koer Heraklese kallale. Herakles haaras Kerberose peamisest kõrist ja pigistas seda nagu kruustangide vahel. Elajas viskles pöörases vihas, kuid peagi tema jõud rauges, ja Herakles oli ta ära võitnud.
Kui see oli tehtud, jätkas Herakles oma teed ja leidis Prometheuse. Too lamas kiviplaadil, väherdes kohutavas valus. Herakles murdis kiiresti ahelad ja vabastas kannatava vangi.
Siis pöördus Herakles tagasi tuldud teed mööda. Kui ta oli jälle jõudnud elavate maailma, leidis ta sealt oma Õpetaja. ”Nüüd särab pimeduseriigis valgus,” ütles Õpetaja. “Töö on tehtud. Võid puhata, mu poeg.”
F.M.
Eessõna
Tiibetlane ütleb, et Kaljukitse märgist on kõige raskem kirjutada, ja et see on kõige saladuslikum mark kaheteistkümnest. Nõnda arvame ka meie. Räägitakse, et isegi selle märgi sümbolit ei ole iialgi õigesti joonistatud, sest õige kuju avaldamine võiks põhjustada ebasoovitavaid energiaid. Mõnikord nimetatakse Kaljukitse sümbolit “Jumala allkirjaks”.
Mäe jalamil otsib kits-materialist kuivemaid kohti, et leida endale ihutoidust. Mäenõlval teel ülespoole leiab patuoinas saavutatud ihade lilli, milles igaühes on oma küllastumise ja pettumuse okas. Mäe tipus ilmub pühale kitsele visioon ja temast saab pühitsetu. Erinevates kirjades on nendeks sümboliteks kits, krokodill ja ükssarvik.
Üks müüt asetab rõhu põrgusse laskumisele, et vabastada inimkonda, keda sümboliseerib piinatud Prometheus. Teise müüdi keskmes on Kerberos, kes kas tapetakse või võetakse maa peale kaasa. Esitame need variandid, et lugeja võiks hinnata nende vaimset tähtsust.
Meenutame, et usutunnistuses nimetatakse ristilöödud Jeesus Kristuse laskumist “surmavalda”. Miks ta sinna läks? Kindlasti selleks, et tema üldine armastus hõlmas ka niinimetatud “kadunud hingi”, sest öeldakse, et Kristus mõtleb inimeste peale, kuni ka viimane “pisuke” on jõudnud koju.
Kes peaks küll tõlgendama “Jumala allkirja”? Esitame alandlikult need küsimused siin mõtiskelu jaoks. Räägitakse, et kui Kaljukitse-inimene pakub hingele oma südant ja elu, laskub ta põlvili. Alles siis, kui ta on end pühitsenud, usaldatakse talle elu saladused ja kõrgemad võimed.
Heraklese kümnenda teo tõlgendused
On olemas kaks tähtsat läbipääsu: Vähis, kus värav avaneb sinna, mida me ekslikult arvame olevat elu, ja Kaljukitses, kus asub värav vaimu kuningriiki. Kaljukitses oleva värava läbime siis, kui me ei samasta end enam olemise vormidega, vaid vaimuga. Just see iseloomustabki pühitsust.
Pühitsetu on isik, kes ei koorma enam oma teadvust mõistuse, ihade või füüsilise kehaga. Ta võib neid soovi korral kasutada; ja seda ta ka teeb inimkonna aitamiseks, aga mitte sinna ei ole ta teadvus keskendatud. Tema teadvus on keskendatud hinge, st aspekti, mis ei ole seotud vormiga. Just hinge teadvuses eksisteerime Kaljukitses, tunneme end pühitsetuna ja siseneme neisse kahte suurde inimkonna teenimise märki. Huvitav, et Veevalajas on tegemist üldiselt loomadega, sest selles märgis on Heraklese ülesandeks Augeiase tallide puhastamine, mis on tema esimene töö maailma jüngrina. Kuid Kalades peab ta kinni püüdma mitte ühe sõnni, vaid kõik härjad, tuues meie teadvusse maailma töö, rühmateadlikkuse ja universumi teenimise kõikehõlmavuse.
Kui olete sündinud Kaljukitse märgis, visake peast välja mõte, et olete sellepärast pühitsetu. Mõtleme mõõdutunde ja evolutsioonitaseme peale. Püüdlejad langevad kahte äärmusse: nad kas vaevlevad alaväärsuskompleksi käes, mis sisendab neile, et nad pole millekski võimelised, või neil on oma tähtsusest liialdatud ettekujutus – nende teadvust on puudutanud hing, kuid see oli vaid pisuke puudutus; nemad aga arvavad, et nüüd on nad saanud kõik ja see paneb nad lõõtsutama. Nii avaldubki mõõdutunde puudumine.
Kaljukitse märk sümboliseerib kolmandat pühitsust, mis on esimene tõeline pühitsus. Matteuse evangeeliumi 17. peatükis jutustatakse, kuidas Kristus võttis kolm jüngrit, Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, kaasa kõrgele mäele, kus teda nende nähes muudeti. Jüngrid langesid silmili maha ja Peetrus tegi ettepaneku ehitada kolm onni. Hindu filosoofias nimetataksegi seda “onniehitaja pühitsuseks”. Peetrus, “kalju” või “alus”, on füüsilise keha sümbol. Jaakobus, “petis”, sümboliseerib emotsionaalset loomust, kogu petliku lummuse allikat. Johannes sümboliseerib mõistust. Tema nimi tähendab “Issand on kõnelnud”. Siin on tegemist isiksuse kolme aspekti sümbolitega, kes on silmili langenud Kaljukitses, muutumises särava Kristuse ees.
Märgi tähendused
See on kitse märk, üliinimlik märk, universaalne ja ebaisikuline märk. Siiani on kõik Heraklese teod aidanud kaasa tema enda vabastamisele. Nüüd järgnevad kolm märki, millel pole midagi tegemist tema isiklike saavutustega. Herakles on vaba. Ta on pühitsetu, maailma jünger. Ta on teinud ringe ümber sodiaagi, ta on õppinud selgeks kõikide märkide õppetunnid ja roninud pühitsuse mäe otsa; ta on läbi teinud muundumise; ta on täiesti vaba ja seepärast suudab teostada tegusid, millel pole midagi tegemist tema enesega. Suured arenguastmed avardumise teel on salvestatud teie ajus – neid ei avalda teile mitte keegi. Ma pole kunagi kohanud ühtegi pühitsetut, kes sooviks oma pühitsetust tunnistada. Pühitsetu tunnusmärk on vaikimine. Kaljukits on kurb märk, see on terava kannatuse ja üksinduse märk. Need tunnused iseloomustavad ka pühitsetut.
Isiksusest vabanemine rajaneb isiksuse olulisel saavutusel. Enne, kui suudate mõista, mida tähendab isiksusest vabanemine, peate olema olnud isiksusse väga kinni jäänud. See tundub paradoksaalne, kuid ei ole võimalik muutuda ebaisikuliseks, kui pole läbitud isiksuse kiusatust.
Isiksusest vabanemine, mis meil tuleb saavutada, on isikulise armastuse kõrgem vorm; selle armastuse avardumine, mis meil on teise inimese, oma perekonna, oma sõprade ringi vastu, täpselt samaks tundeks kogu inimkonna vastu, kuid sel pole midagi ühist sentimentaalsusega. Me saame armastada kogu inimkonda vaid siis, kui tunneme isiklikku armastust. Samasugust armastust, mida osutasime oma lähedastele isikutele, tuleb meil anda igaühele.
Isiksusest vabanemine ei tähenda enda isoleerimist, müüride ehitamist; see tähendab igaühe armastamist, sest me suudame näha inimesi nagu nad tõepoolest on koos oma vigade, õnnestumiste ja ebaõnnestumistega. See teeb nad just niisuguseks, nagu nad on, ja kuigi näeme neid selgelt, armastame neid sellegipoolest. Tee Seadustes on öeldud: “Igaüks näeb ja tunneb igaühe närusust. Kuid kogu selle suure ilmutuse juures ei saa olla mingit tagasipöördumist või üksteise eemaletõukamist.” Selline olukord saavutataksegi Kaljukitses. See, mida tahame saavutada, ei teki südame kivistumise, kohutava eraldumise või pjedestaalile ronimise tulemusena.
Maailma jünger ei korda üksnes Heraklese põrguskäimist ja Kerberose võitmist, vaid ta töötab inimeste hulgas kogu aja, olles huvitatud oma kaasinimestest. Ta on vabanenud isiksusest. Ma mõtlen, et see ebaisikulisus käib pigem meie endi kui teiste kohta. Öeldakse, et oleme oma tegemistes ebaisikulised. Kui oleksime ebaisikulised tegemistes enda suhtes, oleksid meie suhted kaasinimestesse kõige õigemad.
Tähtkujud
Kaljukitse märgiga on seotud kolm tähtkuju. Üks neist on Sagitta ehk Nool. Sel pole midagi tegemist Amburi märgiga (Sagittarius). Selles märgis oli meil vibukütt noolega, millega edukas püüdleja läbistas isiksuse. Siin tuleb nool aga kosmilisest allikast ja läbib Jumala Poja, Kristuse, südame, kes on meile lähim suurtest maailma lunastajatest – valu mees, kes teab, mis on kurbus. Teda läbistas Sagitta, kosmiline nool.
Selle noole heebreakeelne nimi tähendab “mahajäetu”, ja tee, millele iga jünger astub, on paratamatult üksildane. Veel üksildasem on pühitsetu tee. Kõige üksildasem on maailma lunastaja tee. Ma mõtlen siiski, et neid raskusi kunagi kergendatakse. Aegade jooksul on ilmunud nii mitmeid prohveteid, küll siin, küll seal. Kas olete kunagi mõelnud, kui üksi nad olid? Mitte keegi ei mõistnud neid. Võibolla kuulutati nad pühakuks sadu aastaid pärast nende surma. Kuid nüüd on tekkinud suur hulk püüdlejaid, palju jüngri teel kõndijaid, nii et ülemaailmselt ilmnema hakkava rühmateadvuse tulemuseks võib olla “rühmaüksildus” varasema isikliku üksilduse asemel.
Aquila ehk Kotkas kuulub sama palju Kaljukitse kui Amburi märgi juurde. Siin kehastab Valguse Lind (inimese kõrgeima aspekti sümbol) hinge (teist aspekti), millega on saavutatud kontakt.
Delphinus ehk Delfiin on huvitav tähtkuju, mis sisaldab hämmastavaid sümboleid. Ühel vanal pildil sodiaagi kohta kujutatakse teda vitaalse kalana, kes mängleb vees ja hüppab kõrgele õhku. See on Jumala Poja sümbol, kes töötab vastavalt jumalikele seadustele, võttes kuju ja elades nii vees kui õhus. Kuna talle ei mõju enam füüsilised seadused, võib ta käsutada loodusjõude. Neid jõude hakkame alles tundma õppima. Läheb veel aega, enne kui Delfiin saab meile isiklikult omaseks.
Mäkkeronimine
Kaljukits jutustab meile mäkkeronimise ja põrgusse laskumise loo.
Iga hinge jaoks on kolm suurt taevasseminekut. Selle traditsiooni hoidjaks on aastasadade vältel olnud vabamüürlus.
1.Esimene on mateeria taevasseminek. See toimub Neitsis.
2.Järgmine on psüühilise loomuse tõusmine diafragma alt. Te pole enam emotsionaalne ja enesekeskne, te ei tegutse enam päikesepõimikus, vaid olete keskendunud südamesse ja olete rühmateadlik; teie tunded ja soovid on seotud rühmaga.Te ei ela enam loomana, huvitatuna loomisest füüsilisel tasandil, vaid teist on saanud vaimolend, kes töötab mentaalsel tasandil. Teid ei valitse enam vorm, vaid te olete selle läbi töötanud nii, et olete ta tõstnud oma pähe, ja te juhite oma peast oma kurku, oma südant, oma päikesepõimikut ja oma keha mistahes organit.
Ja seda ei tehta neile organitele keskendudes, neist mõeldes, vaid elades Jumala teadliku pojana, kes istub “troonil, mis asub kulmude vahel”, st ajna-keskuses (hüpofüüs), nagu hindud seda nimetavad. See ongi teine suur taevasseminek.
3.Viimane taevasseminek märgib väga kõrge astme pühitsetu teadlikku saamist maailma lunastajaks. Kuid meie asi on töötada teise pühitsuse kallal, milleks on madalama psüühilise energia ülestõstmine, nii et kõik ihad, meeleolud ja emotsioonid tõstetaks “taevasse”.
Ettevalmistused laskumiseks allmaailma
Herakles pidi enne põrgusse laskumist tegema kolm asja. Huvitav on nende toimetamise järjekord. Esiteks pidi ta end puhastama. Herakles, Jumala Poeg, kes oli tulnud võitjaks ja läbi teinud muutumise, pidi minema põrgusse tööd tegema, ja talle tuli sõna, et ta peab end puhastama. Ta arvas, et on isegi puhas. Puhastamise protsessist ei kõnelda, kuid mina arvan, et ta pidi kuidagi näitama oma sõltumatust sellest ekslikkusest ja isekusest, mis valitses tolles ebahuvitavas seltskonnas, kus ta elas inimolendina.
Okultisti reegliks pühitsuse astmestikul on, et kui te ei suuda elada puhast elu oma koduses keskkonnas, pole teist kasu ei taevas ega põrgus. Mida siis mõeldakse sõnaga “puhas”? Tavaliselt kasutame seda sõna füüsilises mõttes, kuid “puhas” tähendab tegelikult vabadust mateeria piirangutest.
Isegi kui ma olen juhitud oma mõistusest, mis on samuti mateeria, kuigi selle peenim vorm, ei ole ma puhas. Kui mul on isekad tunded, pole ma puhas. Herakles pidi end puhastama.
Seejärel loeme, et teda pühitseti saladustesse. Nagu mina sellest aru saan (ma võin ka eksida), tähendab see, et enne, kui saame minna “päris” põrgusse, peame läbima oma isikliku põrgu.
Teie elus on halvad läbielamised, millega teid pühitsetakse, kui läbite omaenda põrgu.
Universaalseid seadusi õpitakse isiklikest kogemustest – selline on kord. Teiste jutu järgi neid õppida ei saa.
Nagu meie müütides juba varem on ette tulnud, pidi Herakles pidama vaheaja ja tegema ühe teene, enne kui ta võis Kerberosega rinda pista.
Ta nägi kahte kinniseotud inimest, keda ründasid lehmad. Enne oma asjade kallale asumist pidi ta need inimesed päästma.
Pühitsetu jaoks on alati esmatähtis teenimine; kui on vajadus tema abi järele, tuleb oma asjad tahaplaanile lükata.
Niisugune on juba pühitsetu elu, sest see põhineb rühmateadvusel.
Kerberose sümbol
Kolmepealine koer Kerberos oma jubeda haukumisega, kõikjal üle keha kasvavate madudega ja madudega ka saba asemel, oli Hadese valvur.
Tema kolm pead sümboliseerivad
sensatsiooni,
himu ja
häid kavatsusi.
Just sensatsiooniiha pillutab inimkonda edasi-tagasi, et rahuldada nälga majandusmaailmas või et rahuldada õnneiha naudingute maailmas. Sensatsiooni otsitakse selleks, et anda mõistusele tegevust. Herakles haaras aga kõigepealt keskmisest peast, sest see oli kõige tähtsam. Nimelt himud mõjutavad kõiki sensatsioone, sest nii saab himu end väljendada ja leida välismaailmas rahuldust. Kolmas pea sümboliseerib häid kavatsusi, mis jäävad ellu viimata. Niisiis on keskel himud või ihad, ühel pool sensatsioonid, mis iseloomustavad halbu mõjusid ja teisel pool kolmas pea, mis kehastab läbimõtlemata ja elluviimata häid kavatsusi, mille kohta rahvasuu juba ammu ütles: “Heade kavatsustega on sillutatud põrgutee.”
Madudest koosnev saba kehastab kõiki illusioone, mis pidurdavad vaimse elu edenemist;
inimest allasuruvat materiaalsust;
madalat psüühilist loomust, mis põhjustab laostumist; igasuguseid hirme, sealhulgas hirmu ebaõnnestumise ees, mis hoiab tagasi paljusid inimesi tegutsemast ja soodustab üksnes loidust. Kahjuks ei ole see puudus võõras ka püüdlejatele ja jüngritele.
Herakles haaras Kerberose keskmisest peast ja võitis ta, sest kõik Päikesejumalad soovivad lahendada inimkonna probleeme. Nad laskuvad üksildasena põrgusse, et päästa inimkonda; seetõttu on kõik Päikesejumalad sündinud Kaljukitse märgis.
(AAB lühendatud ja redigeeritud loeng)
Järelsõna
Võtame selle mõjusa kirjutise kokku Kaljukitse võtmesõnadega, liikudes mööda tavalist ringi. “Ja sõna ütles: juhtigu püüdlus ja seisku uks pärani lahti.” See on evolutsiooni liikumapaneva jõu ja taassünni saladuse võtmeks. (Tiibetlane). Kui tõeline reaalsustunne allutab nii maise kui taevase püüdluse, võib inimene tões ja vaimus öelda: “olen kadunud taevases valguses, siiski pööran ma sellele valgusele selja.” Nii asub maailma jünger, Kaljukitses pühitsetu, teele teenima inimkonda Veevalajas. Selles märgis puhastab ta Augeiase tallid (kogu mineviku teadmatusest ja vigadest põhjustatud karmast, Lävevalvur), ja Kaladest saab temast maailma lunastaja. Meenutame, et Kristuse viimane tegu enne Geetsemane ja Kolgata teele asumist oli oma jüngrite jalgade pesemine.
On öeldud; “Kristlus ei ole ebaõnnestunud, sest ta pole kunagi üritanud.” Kas hakkame nüüd, kahe tuhande aasta järel, tõepoolest üritama, nii üksi kui rühmadena? See töö teeb võimalikuks Kristuse taastulemise ja valmistab inimkonda ette tema äratundmiseks, samuti tema tulemisega seotud energiate talumiseks. (Väljavõte “Esoteerilisest astroloogiast”, lk 153-174).
Pidagu igaüks meeles, et inimkonna saatus on enneolematu, ja et see sõltub oluliselt tema soovist töötada kaasa transtsendentsete teemadega. Pidagu ta meeles, et seadus käsib, ja on alati käskinud, võidelda. Võitlus ei ole kaotanud kübetki oma ägedusest seetõttu, et ta on kandunud materiaalselt tasandilt vaimsele. Pidagu ta meeles, et tema enda väärikus, tema õilsus inimolendina, peavad välja kasvama tema pingutustest enda vabastamiseks orjusest ja oma sügavamate püüdluste järgimiseks. Ja eelkõige, ärgu ta kunagi unustagu, et tema sees, mitte kusagil mujal, asub jumalik säde, ja et temast enesest sõltub, kas jätta see tähele panemata, lasta sel kustuda, või tulla lähemale Jumalale, näidates oma innukust töötada koos Temaga ja Tema jaoks.
Noüy krahv
A.A.Bailey. "The Labours of Hercules." Tõlkinud Kullo Remme.
