Täna, 6.jaanuaril, 2019.a toimus esimene varjutus Vähi-Kaljukitse teljel. Ees on veel neli varjutust samades märkides. Sarnased teemad olid õhus 2000/2001.a, mil varjutused haarasid neidsamu märke. Täna toimus osaline päikesevarjutus Kaljukitse 16. kraadis, täpses ühenduses särava kinnistähe Vega´ga. Midagi olulist tõsteti pinnale, varjudest välja valgusesse.
Lahendus ja tasakaalustus on vastasmärgis, Vähi 16. ja 27. kraadis ja mitte ainult... On väga võimsate puhastavate energiate valitsemise aeg. Vähi märgi 16. kraad kõneleb isiklikust integratsioonist, mandalast ja ristist. Nii rist kui mandala sümboliseerivad erisuunaliste ja erinevate omadustega energiate integratsioonist: Individuaalse teadvuse sügavast pingutusest, mis võimaldab tal võtta vastu oma olemuse kõige erinevamad ja vastuolulisemad osad. See on mentaalne protsess, mis on eelkõige suunatud just iseenda sisemise olemuse tasakaalustamisele, mitte välise elu mustritele. Vähi 27. kraad, kus asub varjutuste telje sügav arenguline väljakutse räägib samuti erinevate energiate vastasmõjust. Siin on aga teemaks pigem karmaliste jõudude vallandumine ja välise maailma väljakutsed, kus inimesel tuleb mõista, et kõik ei allu tema kontrollile. Siin võime kohtuda purustustega, mis on vajalikud, et ümber mõtestada oma kohta, positsiooni, püüdlusi, omandit, suhet välise maailmaga. Selle olukorra eesmärk on alati põhjustada muutusi sügaval sisemisel tasandil, et läbida kriis kui isiklik väljakutse, mitte võtta ohvri roll. See kraad on seotud sündmustega, mille eesmärk on edukas katarsis... 2015-2017 oli kinnistäht Vega´ga ühenduses Pluuto. Nüüd, päikesevarjutuse mõju lõppedes jõuab siia planeet Saturn. Eile saatsin oma kalli tädi, koldetule hoidja ja turvatunde jagaja, taevastele teedele. Seisin oma lapsepõlve mängumaadel, kirkas säravas talvepäikeses ja tundsin emakese Maa toetust, mis läbi nii paljude kallite inimeste ja elukogemuste minuni on kandunud. Need inimesed, kes on osanud ühendada endas Taeva ja Maa väed, jagavad turvatunnet. Sest nad oskavad vastu võtta kõike, mis elu toob. Kõik on võimalik kui usaldad elu. Meie elu kõige purustavamad väljakutsed, mis tulevad välisest maailmast, mille vastu meil pole muud võimalust kui need vastu võtta, võivad vallandada vägevad sisemised väed. Nad lihtsalt purustavad takistused, mida oleme ehitanud enesekaitseks ja mille taha on kogunenud kõik need hirmutavad asjad, mille eest varju oleme otsinud. Vega on seotud kurgutšakraga. Niisamuti nagu ka planeet Saturn, mis selle Kuuloomise mustris jäi ühendusse Kuu ja Päikesega. Kollase Sea aasta astroloogilises kaardis jääb aga planeet Saturn ühendusse Vega´ga. Kurgutsakra teema on väga oliline. Kurgutšakrast antakse füüsiline vorm sisemistele tõugetele, ideedele ja emotsioonidele läbi rääkimise, nutmise, naermise, laulmise, karjumise jne. Siin väljendatakse sisemist elu läbi suhtlemise kasutades häält ja keelt. See keskus võimaldab meil muuta oma sisemine elu teistele nähtavaks kasutades füüsilisi märke: sõnu, hääli ja kontseptsioone. See on keskus, mis võimaldab meil suunata oma energia väljapoole füüsilisele tasandile. See on ka loovuse keskus. Selle tšakraga on seotud DHARMA SEADUS. Lühidalt sõnastatult kõlab see nii: Minu elu on kooskõlas kosmiliste seadustega:(Om Varunam Namah). Selle tšakraga on seotud valiku jõud. . Vaimses plaanis on meie ülim eesmärk anda oma isiklik tahe täielikult „Jumala kätesse“. Ehk siis teadvuseseisund, kus kogetakse täielikku ühtsust jumaliku tahtega. Seos füüsilise kehaga: kurk, kilpnääre, söögitoru, hüpotalamus, kaelalülid, suu, lõualuu ja hambad. Kõik haigused on seotud kurgutšakraga, sest iga pisiasi meie elus on seotud valikuga. Kurgutšakra häirest annab märku kangekaelsus, kontrollivus, hinnangulisus, haavav kõnepruuk, aga ka eneseusu puudumine, võimetus end loovalt väljendada . On väga puhastav aeg, sest 21. jaanuaril on ees täielik Kuuvarjutus ja sellele järgneb juba uus Kuuloomine ning Uus Aasta Hiina kalendri järgi. Kolmainsuse teema läbi väga paljude tõlgenduste muutub ülimalt oluliseks.
Minu jaoks avanes Vega teema paar aastat tagasi ühel augustikuu pimedal labürindirännakul. Siin on sõnumid, mis minust „läbi voolasid“... Just praegusesse aega sobivate sõnumitega. 25.08.2016 õhtune labürindirännak.
Teel labürinti tundsin tuledes majast väljudes selle toetavat valgust ja lõhnu...
Läbi terrassikardina hoovas pimedasse hoovi viirukilõhn, nulg lõhnas ja õunad...
Kuivanud oksi otsisin peaaegu käsikaudu. Tule süütasin kümnest puust. Kõik said südamest tänatud. Need olid Nulg, Kreegipuu, Õunapuu, Lepp, Pihlakas, Kadakas, Pärn, Saar, Hõbepaju, Kask. Hooga põlema läinud tuli kustus äkki sootuks.
Tuli tuli uuesti süüdata.
Viskasin tulle kõik selle, mis enam ei teeni elu, mis hoiab kinni, teeb haigeks, inertseks, väsinuks, tüdinuks, ükskõikseks, kõik, mis vaimu vangistab.
Palusin tervendust kõigile, kes seda vajavad ja on valmis enesetervenduse nimel kaasa töötama, millestki loobuma, midagi vabaks andma, uuenema.
Teisti pole võimalik.
Üksikud tähed taevas loovad erilise seotuse ja soe edelatuul teeb pehmelt pai.
Teen taotluse:
ISA TAEVA, EMA MAA, MINA TEIE LAPS.
Lähen täna siia labürindiringi kõndima usalduse ja kohalolu mustrit.
Kõik on juba öeldud.
Pole enam midagi lisada.
Olen maailmade siduja, vaba kulgeja, üdini puhas.
Sidumata end maailma hinnangutega.
Lubades ebatäiust väljenduses, tunnetuses.
Olen püha, puhas looja looming.
Igaüks meist on olemuselt püha ja puhas.
Ma võtan vastu iseenda täiuslikkuse.
Tingimusteta.
Tingimusteta.
Tingimusteta....
Vahel on vaja vaadata väga sügavast punktist või väga kõrge teadlikkusega, et näha täiust näiliselt ebatäiuslikkuses.
Ja nii on.
Ja ma võtan omaks iseenda, olles ära tundnud selle, kes ma olen.
Püha, puhas, looja looming.
See ma olen.
Igaüks meist.
Ja seda teadmist lähengi ma ankurdama, et see alati meeles püsiks.
Praksuva tule, sahisevate puulehtede ja üksikute säravate tähtede toel.
Metsa lähedus ja ümbritsev pimedus tekitavad kõhedust.
Lahustan selle tunde osadeks, otsin tuuma ja annan hirmu vabaks...
See on tunne.
Tunne pole mina.
Ma kogen seda ja liigun edasi. Kas see pole mitte aukartus millegi tundmatu ees, mis väljendus ebakindluse ja hirmuna pimeduse ees.
Üksi keset pimedust, vasakul jahedalt õhkuv pime metsamüür ja paremal suured Hõbepajud. Vaikus ja pimedus. Lõke on selja taga, ees tühi väli ja pimedus. Kividest rada aitab hoida fookust. Eksida pole võimalik.
Keskmes on suur rahu.
Tunnen, et pean käed laiali sirutama ja mõistan, et olen nagu rist.
Hetke pärast tunnen vajadust käed rinnale risti panna.
Teen liigutusi ja näen tekkimas kaldristi, otse südame kohal. Sa oled kaitstud...
Siis tunnen, kuidas sirutades käed taeva poole kasvan, raputan ja sätin nad seejuures kolmnurka...
Teen ja usaldan. Annan suuna energiatele, liigselt mõtlemata.
Tagasi liikudes tunnen süte hõõguvat soojust ja põlenud puude lõhna.
Väljudes vaatan veel taevasse. Otse mu pea kohal on üks eriliselt särav täht.
Suunan ta peale telefonist Sky Map’i ja ta näitab, et see on Vega.
See tekitab eriliselt õnneliku tunde.
Vega on eriline.
Kolmekuningapäeval on Vega Päikesega ühenduses.
Sel päeval tõid Kolm Kuningat Jeesuslapsele kolm Kingitust.
Kuld (igapäevane leib ja maine vara), Viiruk( tule ja elu hoidja, et koldes leek ja inimeses elutuli ei kustuks) ), Mürr (Jumalik kaitse).
Igaüks meist on need saanud.
Sellepärast tundsin siis viiruki ja nulu lõhna...
Sellepärast tundsin, et olen nagu rist ja mitte ristile löödu.
ELAV RIST.
Igaüks meist liigub risti keskmesse.
Südame suunas.
Seisan ja vaatan.
Olin kõrvahoones tuled põlema unustanud ja see oli tore.
Valgus lausa pressis välja igast avast, uksepragudest ja akendest...
Pimedusest valgusesse vaadata on väga lahe.
Iseendasse niisamuti.
