Erymanthose metskuldi kinnipüüdmine.
(Kaalud, 22. september – 21. oktoober)
A.A.Bailey: The Labours of Hercules: An Astrological Interpretation
(Kullo Remme tõlge)
Müüt
Suur Eesistuja viibis Jumala Nõukojas ja mõtiskles selle üle, missugune on inimese poeg, kes on ühtlasi Jumala poeg. Ta mõtles nende asjade üle, mida oli vaja ette võtta, et see Jumala poeg veelgi enam sarnaneks oma Isaga. “Ta peab jälle tegema ühe teo. Tasakaalu vajab ta ja selget otsustusvõimet ja ettevalmistust peamiseks katseks ning inimrassi teenimiseks tulevikus. Valmistugu ta selleks hoolega.“ Kui siis Õpetaja nägi oma tahvlikestel järgmise katse põhimõtteid, läks ta Heraklese juurde ja ütles talle: “Mine nüüd mu poeg ja püüa kinni metskult; päästa ära rüüstatud maa, aga kõigepealt võta endale aega söömiseks.“
Ja Herakles, kes on inimese poeg, ja ometi Jumala poeg, astus läbi seitsmenda Värava. Seitsmenda märgi vägi läbis teda. Ta ei teadnud, et tal seisab ees kahekordne katse – truu sõpruse ja kartmatu julguse katse. Õpetaja oli teda juhatanud, kuidas metskulti otsida ja Apollon andis talle kasutamiseks uhiuue vibu. Herakles aga ütles Apollonile: “Ma ei võta seda oma teele kaasa, sest kardan, et tapan. Eelmise teo puhul, suure mere kaldal, ma tapsin ja surmasin. Seekord ei taha ma tappa. Ma ei võta vibu.”
Nõnda relvastamata, peale ustava nuia, ronis ta üles järsust mäest otsides metskulti ja kohates igal sammul hirmu ja õudust. Kuid ta ronis ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ja siis kohtas ta sõpra. Talle tuli vastu Pholos, üks kentaur nende hulgast, keda jumalad tunnevad. Sõbrad seisatasid ja vestlesid, nii et Herakles kogunisti unustas, mispärast ta oli mäkke tõusnud. Ja Pholos tegi Heraklesele ettepaneku juua tühjaks veinitõrs, mis õnnetuseks ei kuulunud ei Heraklesele ega ka Pholosele. Vaid see kuulus tervele kentauride salgale. See oli kingitus jumalatelt, kes aga olid keelanud sellest juua, või ainult siis, kui kogu kentauride salk kokku saab. Nii kuulus see veinivaat kogu kentauride salgale.
Kuid Herakles ja Pholos avasid tõrre oma vendade seljataga, kutsudes veel vaid targa kentauri Cherioni oma joomapeole. Nii jõid nad kolmekesi, pidutsesid ja pummeldasid ning tegid kõva lärmi. See kära kostis kaugele teiste kentauride kõrvu.
Suures raevus tulid kentaurid, ja algas vihane võitlus. Vaatamata oma õilsatele kavatsustele sai inimese pojast, kes oli Jumala poeg, jälle surma kuulutaja. Ta tappis oma sõbrad – kaks kentauri, kellega oli äsja koos pidutsenud. Kui kentaurid oma hukkunud kaaslasi valjult taga nutsid, põgenes Herakles mägedesse ja alustas uuesti oma otsinguid.
Metsiku kuldi jälgi pidi jõudis Herakles lumepiirini; suurde kõrgusse ronis ta, kus tundis kibedat külma – ometi ei näinud ta looma. Öö lähenes, tähed süttisid üksteise järel, kuid metskult hoidus eemale. Herakles mõtles tõsiselt oma ülesande peale, otsides oma sisemusest tarku mõtteid. Siis seadis ta üles kavala püünise, peitis end osavalt ja ootas oma pimedas redupaigas metskuldi tulekut. Tund läks tunni järel, ja Herakles ootas ikka veel, kuni hakkas hahetama. Siis ilmus oma koopast kult, keda kihutas tagant nälg. Inimese poeg aga ootas peidus püünise lähedal. Metskult kukkus otse püünisesse, kust Herakles ta vabastas, kui aeg oli selleks küps, tehes looma oma tahte vangiks. Ta võitles kuldiga ja võitis ta, sundides looma tegema oma tahtmist ja minema sinna, kuhu tema soovis.
Herakles tuli alla lumisest mäetipust ja juubeldas valjult, ajades enda ees taltsaks tehtud metskulti. Ta lükkas looma enda ees, hoides kinni tema tagajalgadest. Kõik mägede elanikud hakkasid selle peale naerma. Kõik, kes kohtasid inimese poega, kes on Jumala poeg, tulemas laulu ja tantsuga, naersid samuti selle rongkäigu peale. Ja ka linnas naersid kõik, kes nägid kummalist vaatemängu – väsinud, vaevu komberdavat metskulti ning naervat ja laulvat inimest.
Nõnda sooritas Herakles oma seitsmenda teo ja naasis oma elu Õpetaja juurde. Ja suur Eesistuja Jumala Nõukojas täheldas: “On saadud selgeks tõelise tasakaalu õppetund. Jääb aga veel üks õpetus. Üheksanda Värava juures kohtutakse jälle kentauriga, kes tuleb ära tunda ja keda tuleb õigesti mõista.”
Ja Õpetaja sõnas: “Seitsmes tegu on tehtud, seitsmes Värav on läbitud. Mõtle nüüd saadud kogemuste peale; mõtiskle oma katsete üle, mu poeg. Kahel korral oled tapnud selle, keda pidid armastama. Mõtle järele, miks.” Ja Herakles jäi linnamüüride vahele, et valmistuda seal peamiseks katseks, mis teda ootas.
Eessõna
“Müüt on hinge väljendamata mõte” (Looritamata Isis)
Kaalud esitavad meile mitmeid paradokse ja selgeid äärmusi, mis sõltuvad ka sellest, kas inimene pöörleb sodiaagil päripäeva, või on tegemist jüngriga, kes on teadlikult asunud evolutsiooni teele, mis viib kodu poole. Öeldakse, et Kaalud on üks raskemini mõistetavaid märke. See on esimene märk, mille sümbol ei kujuta looma ega inimest, kui mitte arvestada õigusjumalannat, kes hoiab kaalusid – seotud silmadega naist, kes on pime üksnes välismaailmale, et sisemine silm saaks seda enam märgata õigluse asukohta.
Öeldakse, et Kaalud on vahemäng, võrreldav vaikse kuulatamisega meditatsiooni ajal. See on mineviku hindamise aeg. Jällegi kummaline, et tavaline inimene siseneb Kaaludesse läbi Skorpioni raske katsumuse, kuna arenenum inimene astub Kaalude katsesse Neitsi märgist, süda ja pea täidetud kristusteadvusega. Kujutlege, kui erinevad on kogemused, mis need kaks inimest saavad Kaaludest. Ühel puhul kõiguvad kaalukausid meeletult üles ja alla; teisel puhul lähenetakse tasakaalule, võibolla isegi saavutatakse tasakaal mateeria ja vaimu vahel, et vastandipaare jääks ikka vähemaks.
Sestap hakkame mõistma, miks kohtume selles vaikses märgis seksi ja raha probleemidega. Mõlemad on head teenrid ja halvad peremehed; kõik sõltub sellest, milleks neid kasutada. Seks on sakrament, mehe ja naise ühekssaamine, mis on ette nähtud vormide loomiseks ja elu jätkamiseks. Raha on käibevahend, mille puhul jagamist ei takista kaugused, kui raha ei armastata ja ei kuhjata iseenda tarbeks. Kas kitsipunga kuld või armastava ja helde südame kuld? Vastandipaaride tasakaal on rangelt määratletud. Kaalud võivad kõikuda eelarvamusest mõistmiseni; nürist rumalusest innuka tarkuseni. Eks ole see ebatavaline ja vaimustav sõnade kombinatsioon? Käibesümboolikas esindab tarkust üsna rumalalt silmi vidutav öökull; nõnda on ka need, kes end targaks peavad, tihti pühalikult tõsised ja raskepärased. Kuid tarkus peab olema “innukas”. Siin on midagi järelemõtlemiseks. Mõni Kaaludest võib kalduda intriigitsema, milleks teda ajendavad inimeste maailma seaduselabürindid; teine aga eelistab selget käitumisjoont. Üks inimene on Kaaludes materialistlik, teine aga elab vaimsemat elu. Oma rännakutel ümber sodiaagi kohtame ainult harmoonilisi, sõbralikke ja abivalmis tähemärke. See, mida me väljendame, sõltub vaid sellest, kuidas me neid märke vastu võtame ja kasutame. Piinlikult täpse analoogia saame, kui võrdleme juhusliku turisti muljeid inimesega, kes on otsustanud tundma õppida ühte maad ja rahvast, ning selleks ta läheb ja elab seal mõnda aega. Mõnikord olen mõelnud, et viisa saamiseks tuleks sooritada intelligentsustest. Mida kõike ei räägi kokku mõned inimesed, kes on veetnud paar päeva Pariisis ja nüüd arvavad, et tunnevad Prantsusmaad!
Kuid katse selles suursuguses tasakaalu, õigluse ja seaduse märgis lõpeb naerulaginaga. See on ainus tegu, mis niimoodi lõpeb. Herakles astus mäenõlvast alla, lükates metskulti enda ees nagu käsikäru, ise naerdes ja lauldes, ning kõik pealtnägijad naersid koos temaga. Vaimustav, eks ole; kuigi ka seekord tegi Herakles saatusliku vea. Õpetaja käskis tal “võtta endale aega söömiseks”, kuid Herakles kasutas oma aega joomaorgiaks kahe vana sõbra, tarkade kentauride seltsis. Pange tähele, et nad tühjendasid veinivaadi, mis oli ette nähtud avamiseks vaid tervele kentauride rühmale. Sellel teemal võiks pidada terve jutluse. Samuti võiks kõnelda sellest, kuidas Herakles nägi palju vaeva, et mitte vigastada metskulti, kuid samas tappis ta kaks sõpra! Nõnda käib kiusatus meie jälgedes, kui arvame, et meie rajal pole enam ühtegi püünist. Kuid tark Õpetaja, andes hinnangut tehtud tööle, jättis märkamata üldise lärmi, millest kogu rahvas osa võttis, ja ütles lihtsalt: “Mõtle saadud kogemuste peale.” (Kaalude tunnuslause) “Kahel korral oled tapnud selle, keda pidid armastama. Mõtle järele, miks.” Sellest piisab. Meile meenutatakse, et isiksus tuleb jätta ashrami ukse taha. Meie õpetajad vaatavad ainult valgust, mida me kanname. Herakles ei kuule kiitust, sest ta pääses napilt läbi; “väga heast” hindest pole juttugi. Kuid seitsmes tegu loeti sooritatuks ja seitsmes Värav läbituks. Armuga pooleks. “Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?”
Mõtteid Kaaludest
Enne Erymanthose metskuldi kinnipüüdmist istus Herakles Pholose lauas ja jõi kanget veini. Sel ajal oli ta seltskondlik hing, kes otsis naudingut ja leidis selle. Nagu Herakles, nii peab ka iga teine, kel on täita ülesanne Kaaludes, algul hajutama naudingu pilved. Alles siis saab ette võtta suuremaid enesearendamise ülesandeid, näiteks metskuldi püüdmise.
Näeme, kuidas Heraklese veininautimise tagajärjeks oli tragöödia – Pholose tapmine. Katastroofi sissemurdmine Kaalude nautlevasse oleskellu on küll karm, kuid hinge arenemiseks vajalik kogemus. Selliste tragöödiateta jääksid Kaalude võimed avamata. Kaalud asuvad teele talve hakul, kui pimedus laskub maale ja isiksuse võlud on kaotanud oma sära. Herakles ei kasuta kuldi püüdmiseks toorest jõudu. Ta seab üles lõksu ja jääb ootama, kuni loom ise lõksu langeb. Kui kult tuhnib ringi lumehangedes, leiab Herakles oma võimaluse. Kaaludele on tüüpiline, et nad väldivad otsest kokkupuudet ja ei kasuta ülemäärast jõudu. Nad püüavad täita oma ülesandeid elegantselt, ilma vägivallata.
Räägitakse, et Herakles haaranud loomal tagajalgadest ja sundinud teda kõndima mäest alla esijalgadel. See vaatepilt ajanud naerma kõik pealtnägijad. Näeme siin, kuidas Kaalud suudavad leida ebaharilikke lahendusi, ühildada ühildamatut.
Inimkonna ajaloo pöördelised sündmused on tihti seotud igapäevaste probleemide ebaharilike lahendustega. Näiteks räägitakse tatarlaste väepealikust, kes olevat süüdanud suure tule omaenda vägede seljataga, mis sundis sõjamehi edasi tormama nii suure hooga, et vaenlane ei suutnud neid takistada. Kui Hannibal ründas oma elevantidega Scipiot, käskis too oma sõdalasi puhuda fanfaare otse elevantide kõrvade juures. Elevante hirmutas vali hääl ja nad hakkasid perutama ning tallasid surnuks palju Hannibali sõdureid.
Ühildamatu ühildamine on üks tõhusamaid relvi, mida inimkond kasutab oma pidevas võitluses lummade vastu. Naerulagin hävitab teeskluse ja kaotab aegunud nähtused.
See on ainus tegu, mille lõpus kuuleme naeru. Herakles täidab oma ülesande ja lisaks sellele teeb metsikust kuldist naerualuse. Kui suudaksime veidigi teisendada oma seisukohti, võiks heatahtlik huumorimeel lõbusamaks muuta paljud hirmutavad elukogemused. Mitmetel pealtnäha süngetel ja karmidel juhtumustel on tegelikult üsna naljakad nüansid.
Pilt Heraklesest, kes lükkab metskulti tagajalgadest, sümboliseerib seda, kuidas hing juhib kohmakat keha. Olukord, kus iga aspekt omandab temale ettenähtud rolli, iseloomustab kõrgemalt arenenud Kaalusid. Neis töötab tasakaalu printsiip.
Kaaludes sündinu püüab kõike kaaluda ja tasakaalustada. Seetõttu tundub ta teistele kõhklevana ja otsustusvõimetuna. Kuid ta teab, et musta ja valge vahel on lõpmatult halltoone, ja seetõttu on tal harva ekstremistlikke kalduvusi. Talle on teada, et ühiskonna tugisambad võivad osutuda variserideks, tähelepandamatud ja tagasihoidlikud on aga maa sool. Ka see, et oma teeneid rõhutavad isiksused võivad olla üsna kasutud; et maine tarkus võib käituda viimase lollina, lollid aga võivad komistada aaretele. Et kõrgem kohus võib kummutada maiste kohtunike otsused; et tõde võib meie ette ilmuda kõige ootamatumal kujul.
Siis saab tõeotsimisest eristusvõime arendamine. Teatud mõttes võib öelda, et tõde ei ole inimolendite jaoks, sest iga üksik tõde on vaid suure terviku murdosa. Nende suuremate tervikute otsimine on palju olulisem tegevus kui jonnakas soov leida noid kitsaid ja eristatud tõekillukesi.
Kaalude valitsejad ja vastasmärk
Kaalude vastasmärk, millega ta peab üheks saama, on Jäär, mille traditsiooniline valitseja on Mars. Kaalude valitseja on Veenus. Eksoteerilises mõttes peavad Tahe ja kõrgem mõistus saama üheks ning end väljendama läbi armastuse, mille tase vastab evolutsiooniastmele. Kaalude esoteeriline valitseja on Uraan, Saturn juhib seal märgis aga seda “tohutut loovat Hierarhiat”, mis moodustab jumalikkuse kolmanda aspekti. Seetõttu on Kaalud seotud Jumala kolmanda aspektiga, ja nad võimaldavad seda aspekti mõista. Siit tuleneb, et Kaalud on põhiliseks märgiks, kust leiame seaduse, seksi ja raha ühenduse. Tiibetlane jätkab: “Kui õppur uurib hoolega neid kolme:
- seadust, esimest aspekti;
- suhet vastandipaaride vahel (seksi), teist aspekti;
- materialiseeritud energiat, mille nimi on raha, kolmandat aspekti,
kuidas nad väljenduvad tänapäeval ja kuidas nad võivad väljenduda tulevikus, saab ta õpetliku ja väärtusliku ettekujutuse inimeste füüsilistest saavutustest ja nende tulevasest vaimsest väljendumisest. Kogu see protsess toimub Kaalude kolme valitseja arvel: Veenus, Uraan ja Saturn.” (EA, lk 243)
Lugedes Dane Rudhyari raamatut “Vaimu kingitused”, saame omapäraselt kauni pildi Jäära ja Kaalude juhtmõtetest. Kaalude juhtmõte on “kergus”, kuid see pole luksusliku mugavuse kergus. Autor ütleb selle kohta, et see on “täieliku seotuse tunne, olgu siis esemega, olukorraga või isikuga. Inimene võib loodusest eralduda vaid looduse nõudmisi täites. Seda teeb ta kerguse ja elegantsiga.
Elegantsi all tuleb mõista seda omadust, mida peab silmas matemaatik, kui ta räägib ‘matemaatilise ülesande elegantsest lahendusest’ See lahendus väljendab äärmist kergust, vahendite lihtsust, minimaalset arvu vaheastmeid, sisemist loogikat. Nõnda sisaldub ka puu seemnes elegantne lahendus, seemnes sisalduvate võimaluste ideaalselt kerge ja loogiline areng.”
“Sisemiste võimaluste loomulik kasv, kerge ja loogiline areng, avanemise elegants – need on elukunsti juveelid.” Laseme oma meelel puhata nendel kaunitel sõnadel. Raske oleks leida loomulikumat arengukontseptsiooni, mis kirjeldab kasvu nagu lille avanemist, ilma igasuguse pingeta ja “piina pigistusteta”. Meenutame veel, et Kaalud sümboliseerivad taimeriiki, seksi ja kokkukuuluvust. Öeldakse, et selles riigis vibreerivad kolm kiirt unisoonis. Tulemuseks on teenimine, ilu, värvid ja head lõhnad. Rudhyar’i sõnad ei kujuta endast müstilist poeesiat; nende aluseks on bioloogilised faktid ja jumalikud loovad energiad.
Kui kõnelda Jäärast, siis tema juhtmõtteks on “kohanemisvõime”, mis vihjab meetodile, millega Kaalude kergus on saavutatav. Teame kõik mehi ja naisi, kas ajaloost või tänapäevast, kes on keset traagilisi sündmusi säilitanud tasakaalu ja jõu. Nad jätavad sellega väärika ja lugupidamist vääriva mulje. Kohanemist kohtame ka loomariigis, kus näiteks lindude ja loomade maskeerimisvärv aitab neil ellu jääda. Ohtlikes olukordades vajab ka inimene maskeeringut, et paremini kohaneda olukorraga. Otsekohe tekib küsimus, kas pole siin tegemist kompromissiga, põhimõtete hülgamisega oma turvalisuse nimel? Kuid nii nagu Tiibetlane on kõnelnud , et “vaimne kompromiss” võib olla tegelikult ajajärgu ja evolutsiooni tunnustamine, mis ei tähenda eesmärgi reetmist, ütleb ka Rudhyar:
“Selline sotsiaalne kohanemine ei pööra kõrvale ega hägusta jõudude voogu. Ta ei muuda silmade ees säravaid pilte ega ähmasta nende poolt edastatavat nägemust… Tegemist on eristamise raske ülesandega. Olla kohanemisvõimeline, siiski säilitades puhtuse ning nägemuse ja ideaali terviklikkuse; lubada endale kaudseid teid, siiski kaotamata suunda ega eesmärki; olla mõistetav ja vastuvõetav vaimsetele ärkajatele, seejuures moonutamata või madaldamata sõnumi iseloomu; kasutada küll minevikus sündinud väärtusi, kuid mitte kaubelda maha tulevikku; olla inimeste vastu lahke, kuid põhimõttekindel vaimuasjades – selliste probleemidega puutub Jäär pidevalt kokku, ühel või teisel kujul. Inimene, kes on pühendanud end vaimule, tegutseb teiste inimeste vajaduste suhtes, nagu teeks seda vaim.”
Tähtkujud ja tähed
Kaaludes on kolm tähtkuju, mis kõik huvi pakuvad.
Esiteks võib nimetada Lõunaristi, mida läänemaailmas pole kunagi nähtud, alates Kristuse ristilöömisest, kui ta olevat olnud nähtav Jeruusalemmas. Praegu hakkab Lõunarist kahvatuma. Püüame mõista selle protsessiga seotud dramaatilist sõnumit. See rist koosneb neljast heledast tähest. Number neli esindab inimese materiaalset aspekti. Lõunarist, nelja märk, jääb üha pimedamaks. Sama nähtust võib vaadelda Kaksikutes seoses Castori ja Polluxiga. Castor, surematuse sümbol, muutub heledamaks ja Pollux, surelikkuse esindaja, jääb ikka vähemaks. Nii tuhmub ka Lõunarist. See on Kaalude sõnum. Kaalusid nimetatakse “ukseks, mis on avatud shamballa’sse”. Sellest märgist leiame “tee, mis on kitsas nagu habemenuga” ja mis viib hinge kuningriiki.
Järgmise tähtkuju nimi on Lupus ehk Hunt. Aegade jooksul on hundipea olnud pühitsetu sümboliks. See on surev hunt. Hundimoraal, mis siiani on alla surunud hingeloomust, on mõistetud väljasuremisele. Kui inimene saavutab tasakaalu, sureb hundi võim tema üle.
Kolmas tähtkuju on Corona, seega Kroon, mis ootab töötegijat Kaaludes. See sümbol pärineb Ariadne (ema aspekti) müüdist. Bakhos kinkis Ariadnele seitsme tähega krooni, mis sümboliseerib jumalikkuse teist aspekti – mateeria ülendamist läbi tema muutmise jumaliku mõistuse väljenduseks. (AAB tekst)
Nagu Kaalude puhul tavaline, on ka nimetatud tähtkujude lahtimõtestamine äärmiselt raske, kuid paneb ideed liikuma. Kui siintoodud info tundub segane ja määramatu, on see tingitud jällegi Kaalude vahemängulisest olemusest. Üks Meistritest on Kaalusid nimetanud “eikellegimaa peremeheks”. Igatahes ärgitavad Kaalud mõtlemist: meenub näiteks legend Romulusest ja Remusest, keda imetas emahunt; samuti tuleb meelde metsloom, kelle Assisi Franciscus muutis taltsaks oma armastuse ja ühtsusetunde abil…
Täiendavaid märkusi AAB loengust
Kaaludes kohtame vaikivat inimest, kes sümboliseerib vaheperioodi Jeesuse elus. Me ei tea, mida ta tegi vanuses 12 kuni 30 aastani. Need olid tema vaikuseaastad, mis ta veetis kas esseenide juures Egiptuses, või hoopis puusepa töökojas, kus see suur Jumala poeg tasakaalustas vaimu ja mateeriat, valmistudes missiooniks Inimese Pojana, kes oli ka Jumala poeg. Ilmutus minu mõistuses ei ole pärit minu vaimsest olemusest, vaid see kõik on Jumala väljendus – mitmesugused jumaliku energia liigid. Kristus oli jumaliku vormi ideaalne väljendus. Ta suutis täiuslikult tasakaalustada vaimu ja mateeriat. See töö seisab meil kõigil ees…
Herakles tappis kaks heatahtlikku kentauri nimedega Cherion (hea mõte) ja Pholos (kehaline tugevus). Kõne all olev katse nõudis kontrolli oma emotsionaalse, astraalse, ihade loomuse üle, mis vormis ta iganes peaks esinema. Selle kontrolli tugevus näitab inimese arenguastet. Ihade loomust ei saa kontrollida või suunata üksnes füüsilise tugevuse abil või mõttejõuga. See võib ju korraks õnnestuda, kuid peagi tõuseb ta su sees jälle jalule. Ainus võimalus on viia see ihade metskult kõrgele mägedesse. Just mäetippudes toimuvad kõikd ilmutused. Seal hajub orgude udu ja saabub valgustus…
Kaalud on õhumärk, ja ta asub kardinaalsel ristil, mis hakkab valitsema järgmist päikesesüsteemi. Selles süsteemis juhib ta inimesi pühitsuse teel, mida mööda astuvad inimsoo parimad pojad ja tütred. Siin kohtame jälle palju saladusi ja raskestimõistetavaid momente. Kuid selle märgi juhtmõtted on selged; nad kõnelevad meie südamele otse, ilma keerutamata. Kaalude märgist saadetakse ikka ja jälle, läbi ajastute, kõige tavalisemale inimesele määratud sõnum: “Ja Sõna ütles: aeg on teha oma valik.”
Võibolla tuleb evolutsiooniprotsessi tulemusena vastus – otse hingest: “Ma valin tee, mis kulgeb kahe suure jõujoone vahel.”
