Varju ja valguse mäng. Piirid ja liikumine avarduvasse olemisse.


Päike on loojunud.

Kõnnin Pärna ja Saarepuu oksad kaenlas labürindi poole.

Roosad pilved kumavad helesinises taevas…

Metsa ääres kõrges rohus näen korraga pruuni selga, siis sarvi,

seejärel teist, ilma sarvedeta kitsekest.

Suurte kõrgete hüpetega liikusid nad metsa suunas.

Jälle seesama tuttav paar, kes kaks päeva tagasi hommikul minust

mõne meetri kauguselt möödusid.

Graatsiliselt, kõrgeid hüppeid tehes.

Taas tundus see üsna kummaline, et nad niimoodi kahekesi koos liiguvad.

Peagi seisan labürindi lävepakul.

kuumust õhkuv tuli selja taga,

niiske jahedust jagav metsaõhk ees,

Tunnen suurt kontrasti kahe õhu vahel…

Otse loomulikult!

Kahe mõtteviisi kokkupuude tõi mind siia selgust otsima.

Sisemisese teadmisega kohtuma.

Tulevad laused:

Mina, Taeva ja Maa laps,

tulen vastuseid otsima

oma ja võõra teemal,

kaitste teemal.

Kuidas blokeeringuid seadmata,

kaitseid panemata,

teadvustades, kes ma olen, liikuda avarduvasse olemisse.

Valgus on kõigi olemus, ja pimedus vajab valgust,

pimedus on valguse puudumine, see on hirm, valu, negatiivsus, sõjakus jne.

Kuidas võtta vastu pimedus teades, et Igaühe olemus on valgus?

Meis on valgus ja pimedus,

valgus meis on tulnud hajutama pimedust.

Pimedus vajab valgust ja valgus vajab pimedust,

Tundub kummaline, aga muidu me poleks ju siin.

Vaim on kõiges. Piiride seadmine on piiride seadmine ka valgusele, mitte ainult pimedusele…

Lähen keskmesse otsima selgust

pimeduse ja valguse

raske ja kege,

hirmu ja julguse kohtumistele.

Teadmine, kes ma olen, vajab kinnitust praktikas,

Tegudes.

Mina olen vaim.

minus on vaimu vägi,

jumalik kohalolu,

seotus kõigega.

Ma ei tõmba piire

Mina ütlen, kes ma olen ja kes on teine ja maailm peegeldab seda mulle.

Piirid minus otsivad piire väljas.

Midagi, mis kaitseks mind, ja midagi,

mis eraldab mind teistest.

On katted, on kestad, on kaitsed, on piirid, nägemused, etendused, lugematud stsenaariumid…

Me kogeme, mida loome ja loome mida vajame,

mis iganes põhjusel…

Kes vajab piire, loob piirid.

Aga eesmärk on kergus, spontaansus, avardumine, loomulikkus ja vabadus.

Kas saab olla vabadust. kui ma sean enda ümber piirid?

See on küsimuste küsimus,

mis minuni tuleb alati väljast,

ometi minu jaoks on vastus alati sees - me oleme alati kaitstud.

Kas ma vajan kaitseid,

või ma vajan pimedate osade valgustamist?

Kohtumist asjadega, inimestega, energiatega, mis ühel või teisel moel võivad mind justkui rünnata?

Sina oled valgus.

Igaüks on valgus, tuli vastus.

Igaüks kannab endas valgust...

Minu valgus võib hajutada sinu pimeduse,

Sinu valgus võib hajutada minu pimeduse

Igaüks annab, mis tal on anda,

jagab, mis tal on jagada ja saab, mis annab.

Muutudes puhtamaks loome selgust enda ümber,

vabanedes hirmudest, hinnangutest, negatiivsusest, sõjakusest, vihast, valust, lahterdamsest, eraldamisest, saame vaid siis kui me võtame nad vastu, kui nad meile end ilmutavad.

.

Meie reaalsuses pole midagi, mis poleks meiega seotud.

See on illusioon, et midagi on valesti.

Kõik on alati just nii nagu peab.

Kõik on usalduse küsimus.

Kas lammutada müüre või ehitada piire?

Kõik müürid on ajutised

Kõigi piiride taha hakkavad kuhjuma lammutavad väed,

Piiride lõhkumine on elu enda seadus.

Sest elu on avardumine

Piirid on illusioon.

Tänan

Avan silmad ja näen oma jalge ees kristallipesa.

Kivikamakat, mille õõnsusesse on kasvanud kristallid.

On välised jõud ja sisemised väed...

Kivimite pragudes kasvavad kristallid.

Korrastatud, valgusküllased, kirkad, värvilised või läbipaistvad...

Pimedas koopas või praos on nad ehitanud üles oma läbipaistva olemuse.

Siin on mida mõelda.

On lugematuid teadmisi, tajumisi, kogemusi,

Meie meeled ja tajud püüavad kinni lugematul hulgal teavet. Me peame sellest ehitama enda jaoks korrastatud süsteemi.

Teades, kes ma olen, kuhu kuulun, kellena mina ennast teadvustan süsteemis

Mina ja vaim.

Looja, loomisprotsess ja kogeja.

Ma kuulun kõige juurde,

kõik kuulub minu juurde

Kui ma pööran tähelepanu valgusele, kaovad varjud

Kui ma pööran tähelepanu varjudele, on oluline teada, et selle taga väline valgusallikas.

Võin vaadata varju ja teada kuidas ta tekib...

Teada, et mina ei ole vari.

Täna labürindist väljudes ja tavapäraselt kummardama hakates, tõusid mu käed äkki taeva poole, sirutusid kõrgusesse ja kummardusse asemel tuli sügav painutusi tahapoole.

Süda vaatas aga otse taevasse.

Süda sai avatud taeva suunas….

Seejärel ka maa suunas.

Ka keha teadis vastuseid...

Nii palju taipamisi….

Ma tänan,

Ma tänan,

Ma tänan...

Varasemad postitused:
väljakallamine
Tiik
Põdrakanep,2
väriheinad_ja_raudrohi
Jupiter ja Juno
tulelind
15207838_10207655148231815_1397733680_n
pööripäeva tuli,2
14384056_10207089684895585_1103708353_n
25_vortsijarvel_magnus_heinmets_big131
vana uks2
13664449_10206660711371515_1991985210_n
udune valgus
Alumiste köök
loojang, värvil_block
valgus_läbi_klaasi
nature-745863_1920
SlovakkiaPoolavist
Endast

Elu on tervik. Kõik tuleb ja läheb. Elu ise toob kohale kõik, mida vajame. Igaüks on Tee ja kannab endas tervikut. Oluline on olla kohal ja voolata eluga kaasa.

 

Loe edasi

 

Otsi märksõnade järgi

© 2017 Anu Kallavus