Astusin õue ja jahmusin…
Kõik lõhnas ja helises….
Pärnapuu otse mu trepi ees oli oma õied avanud. Vana ja vägeva puu ümber oli korraga lõhnadest ja helidest täidetud piirideta ruum.
Sumin ja õrnad, intensiivsed aroomid lausa sundisid mind trepile istuma.
Sulgesin silmad ja lasksin helidel ja lõhnadel endast läbi voolata…
Istusin kaua, kiiret polnud... Aja möödudes aga sammusin õrna ja helisevana labürindi poole, et keskmes olles Pärnapuu jagamistele selgemaid sõnumeid leida.
Tikud olid ununenud.
Lubasin olla nagu on.
Taipasin, et tulepuhastust olid asendanud helid ja lõhnad
Labürindi lävepakul hakkasid voolama sõnad....
Mina, Taeva ja Maa laps,
Reaalsuste siduja
Kogeja.
Tegija.
Olija.
Armastaja.
Teadja…
Elu on armastus vaid siis kui ta takistusteta, piirangute ja raamideta, soovide ja ootusteta, määrdumata, vabalt läbi sinu voolab...
Mõtlemata, hinnanguid andmata...
Mina, taevane ja maine
Eluvoogude ühendaja,
tõusja ja laskuja
Elu vahendaja,
armastaja,
heas ja halvas...
Teekond vastandumistest ühtsusesse on Elu teekond
Kõik on kõiges
Kõik elab...
See, mis laguneb ja see, mis sünnib
Elu on surmas ja surm on sündimises...
Loobu hoidmisest ja anna end elu hoida
Häälestu kaasloomisele,
andu kogu olemusega sellele, mis hetkel ilmneda tahab…
Pole mõtet maha murda suletud uksi,
pigem oota kui Elu nad avab.
Armastavalt...
Siis viivad pingutused sind keskme suunas,
ja saavad toidetud kesksest väest, hingestatud püüdlusest, loovast vaimust…
Annan end Elu kaitsta.
Annan oma tahte jumaliku armastuse teenistusse,
Andmata hinnanguid,
pöörates pilgu sinna, kuhu osutab mu süda...
Võin liigutada vägesid ühendades oma väeti väe vaimu väega…
Elu juhib ja jagab…
Elu minus,
mina Elus….
Justkui Pärn, mis hakkab helisema….
Justkui sajad mesilased, keda ta õite nektar ligi meelitab, teevad oma tööd helisedes ja tantsides,
Ühendades rõõmu, laulu, tantsu ja töö...
Pärn on südame puu,
Ta toob meile sõnumeid südame väest...
pehmuse siduvast tugevusest...
Niinepuu, su niinest punutud pastlad pehmendasid astumist, ühendasid ja sidusid....
Just praegu hakkasid sa laulma sadade mesilindude laulu....
See jõuab ka nendeni kes ei kuule,
nendeni, kes ei tunne ta lõhna…
Kunagi jõuab see kõigini...
Igaüks on Taeva ja Maa siduja.
Tegija,
jagaja....
Jagades südame kaudu, tunnen ma ära oma tantsu,
oma laulu,
oma töö...
See pole mitte minu töö, tants ja laul,
vaid mina saan teha jumalikku tööd…
Südame avamise kaudu.
Avatud südame kaudu.
Tundes ära, loobudes võõrast, kasutades tahet ja pingutades eluvoogude ühendamise suunal...
Lihtsa ja loomuliku Olemise suunal...
Kitsaskohad,
lehtede langemine,
külmad talved,
on osa teekonnast õitsemisse,
mil oled valmis avama oma õied maailmale, jagades nektarit ja kandes oma laulu endaga kaasas igapäevast tööd tehes, tantsuliselt…
Nii nagu Pärnapuu õitseb ja nii nagu mesilased teevad oma tööd,
Tänan!
