Sinised kivid, neljalehelne Ristkhein, Jaanimardikas ja Rukkirääk...

29 Jun 2018

 

Täiskuuöö...

Vabakslaskmine ja kingitused.

Lapis Lazuli ja Jaanimardikas oma helendava kahetriibuise laternaga...

Mõlemad nad justkui juhatasid mind tööde vahepeal korraks labürinti...


Olin päeval läinud labürinti asja pärast, tema südamesse siniseid kive viima.

Need kivid olid mu väga ammused kaaslased,

justkui eelmisest elust pärit.

Mägede leiud....Lasuriit (Lapis Lazuli) ja Asuriit.

Lihvimata, tagasihoidlikud, aga väelised...
Mingil põhjusel pidid nad just tänaseni ootama.

Tundsin nende tänu endas kui nad kohale asetasin, märgates, et seal polnud ühtegi sinist ...

Nad olid oodatud.

Tagasiteel, teise keeru juures, leidsin aga neljalehelse ristikheina.
Pidin sügavalt kummarduma, et tõepoolest uskuda seda, mida nägin.
See ta oli.

Olin ristikuõnne otsinud ristikupõldudelt ja rohustelt radadelt (lapsepõlvest sisseharjunud ootus vist), aga ta on tõeliselt harv külaline.
Ma ei osanud midagi soovida.

Olin mõelnud varahommikul nelja peale.

Vähi märgi sügavale sisule....

Lausele: "Sinus on neli elementi, mis võitlevad valguse vastu..."
Sina oled valgus, aga sinus on ka pimedus

Sest kuidas saakski valgus ja armastus laskuda selisesse tihedusse?
Eks ikka endaga tihedat pimedast ainet sidudes....ja siis sellega samastudes unustad, kes oled.
Neli madalamat keha minus, võimalus ja takistus.

 

Tundsin kuidas kummardus sai sügava tähenduse ja edastas sõnumi Elu enda saladuslikust müsteeriumist...

Soovida pole vaja, sest Kõik juba on.

See Kõik oli tunda kõiges...

 

Labürindist väljumisel kummardust tehes, vupsas mu põuest välja sinine Lasuriit ja hakkas pendli moodi kõkudes endast teada andma...
Ka tema justkui küsis: kas sa ikka märkasid, et olen kogu aeg sul kaelas?

.......................

 

Õhtul polnud mul samuti plaanis labürinti rännakule minna.

Teha oli palju.Kõik oli nii paigas kui võimalik.
 

Tundsin, et pean kodus kõik nurgad helisema saama ja töö ise oli nagu labürindirännak või meditatsioon.

Täiuslik.

Isegi väsimus oli nauditav.
 

Kell lähenes juba südaööle kui aida poole kõndides labürinditeelt Jaanimardika leidsin.

Taas pidin sügavalt kummarduma veendumaks, et see tõepoolest on tema.

Kahtlust polnud.

See pisike elav kahe  erkrohelise valgustriibuga valgusallikas, oli Jaanimardikas.


Olin just hetk tagasi ämbritäie kuuma "lehelse vett" põrandate pesuks tuppa viinud, töö ootas, aga Jaanimardika kutse valgusega kõnelema minna oli väga tugev...

 

Võtsin kaks plaadikujulst tükikest vana Pihlaka kuivanud  tüvest, Jugapuu, Pärna,  Saare, Hõbepaju kuivanud oksi ja Kaselt kuiva koort.

Läksin spontaansele tänulikkuse rännakule, jagama seda, mis on....

Haruldast kooskõla ja rõõmu.

 

Tuli süttis hetkega ja põles täiesti hääletult.

Võibolla summutas selle heli aga hoopis Rukkirääk oma krääksuva häälega, kes oli kohe mu kõrval, kõrges rohus, nagu alati nähtamatu...

Tema tekitatud võimsad helilained peegeldusid tagasi ja tekitasid erakordse helide peegelduse.
Erakordne oli just see kuidas üks heli, erinevate takistustega kohtudes, peegeldus, sumbus ja tagasi kajas

Selles totaalses vaikuses, kus õhk justkui seisis, sai sellest omapärane helidemeri....

Kohati tundus, et ka neid krääksujaid on kaks, ilmselt sellepärast, et tagasipeegelduv heli kivistelt aidaseinetelt või tiigilt oli eriti selge.

 

Mets vastas kauge kajaga, rohukõrredki helisesid õrnalt ja nende heli oli sametiselt pehme...

Tuuli lause: Nii nagu metsa hüüad, nii hüüab mets sulle vastu...

Hüüdja oli üks, vastukaja tekitajaid aga miljoneid, rohurõrsi ja puulehti arvestades...


See üks hüüd kõlab vastu nii paljudest erinevatest suundadest ja kehadelt....


Taas tuli teadmine sellest kuidas me loome oma helide, värvide, tegude, tunnete, mõtete ja sõnadega ja maailm heliseb vastu just samamoodi.
 

Kuu oli veel metsa taga peidus kui sellele tänurännakule läksin.
Aimatav.

Keskmesse jõudes oli ka Kuu kohal.

Otsesuunal minu ees.

Üksteise järel süttisid tähed, või olid need planeedid...

Justkui augud sinimustas taevas, läbi mille kumab valgus.

Seisan,

tunnen kuidas tohutu rõõm, rahu, selgus, sügavus ja püsimine mind täidavad.

 

Lähen sinna rahu ja sügavuse sisse endas.

Tunnen  nagu minus oleks koos vägilane ja nõtke õrn naine.

See on võimas, kerge ja vaba tunne.

Elus ja maandatud, helisen kaasa rukkiräägule ja Kuu kuldsele valgusele.

 

Tajun, et suur valgus on hoopis seljataga...

Korraks isegi pööran ja kontrollin, kas see tajutav valguskuma tuleb tuleanumatest?

Märkan, et tuld enam pole, ajataju on kadunud.

 

Teen taotluse, et see rahu ja rõõm jõuaks sinna kus teda vajatakse...

Keha hakkab liikuma keereldes ja näen, et olen justki lehtrikujuline lill, justkui Kassitapp, minu suur lemmik, avatud taeva poole ja painduv..

 

Liigun kehaga kaasa, kord päripäeva, siis vastupäeva...

ikka see kummaline valguskuma mu seljataga,

hele taevas,

Päike allpool silmapiiri, meenutamaks, et Ta On.

Ka siis kui teda ei näe.

Särav valgusallikas, Vaim sinus, kõige Allikas

 

Tänu on elamine ise,

Valguse väljakandmine...

Oled Looja heli ja kaja

helise ja kaja,

Jaanimardikas, Ristikhein, Rukkirääk, Lapis Lazuli ja Asuriit, nad tulid ise.

Kõik on oma loomulikus kulgemises,

lihtne elu on kuninglik,

elu on valguse vahendamine...

 

Kõnnin tagasi sellelt ajatult olemiselt.

Söed veel hõõguvad valge tuha all.

 

Töö on elu teenimise viis...

Põrandad ootasid pesemist ja maja säras valgusest.

Imeline soe ja selge täsikuuöö oli veel täis lõpetamist vajavaid toimetusi...

 

 

 

 

 

Jaga Facebookis
Please reload

Varasemad postitused:

Kutse seminarile. Ma ehitan valgustatud koda.

June 29, 2020

Lihtsalt üks mõtisklus - lõppudest, algustest, ootustest ja soovidest. Mida toetatakse?

December 19, 2019

1/15
Please reload

Endast

Elu on tervik. Kõik tuleb ja läheb. Elu ise toob kohale kõik, mida vajame. Igaüks on Tee ja kannab endas tervikut. Oluline on olla kohal ja voolata eluga kaasa.

 

Loe edasi

 

Otsi märksõnade järgi
Please reload

© 2017 Anu Kallavus