Teekond koos Miikaeli ja valgusmõõgaga.

29 Sep 2017

Miikaeli päev.

Päike on loojunud.

Ritsikad siristavad.

Lõke, mis kaua hoogu võttis, praksub vägevalt mu selja taga.

Vasakul ja paremal.

Keha heliseb vaikuses.
Siin, pimeduse ja valguse piiril, haarab lõhnadest küllastunud suits
mind pehmelt endasse ja seguneb siinsamas laskuva uduga....
Pimeneb.
Udu on vaevalt nähtav.

Lähen teekonnale labürndi keskmesse, iseenda keskmesse...

Tuli tõukab takka.

Küsimusi ei ole.

Mõtteid ei ole.

On lõputu rahu.
Piiride segumine ning hajumine.
Värvid, vormid, valgus ja lõhnad...kõik segunevad ja lahustuvad.

Minu ees on lõkketule kumast valendavad kivid ja ringid ja poolringid ja eesootav sümboolne teekond nende vahel...

Teekond iseenda keskmesse.
Keerdkäigud, kuhu vahel eksime ja kinni jääme.

Täna on justkui See Päev, kus ma saan hoida Miikaeli Mõõka, justkui hoida Tema käest ja minna teekonnale koos Temaga, et lõigata läbi klammedumised ja kinnijäämised...
Kus ma ikka veel samastun elumänguga, tõmban piire, eraldun?

Eraldumine ja samastumine...
Ometi on veel midagi.
On loomulik suhestumine Eluga.

 

Lähen selle vabastava Valgusemõõgaga täna teekonnale taotlusega olla vahetus suhtluses Eluga.
Põgenemata, sulgumata...

Hõbepaljude hõbehallikad katted on kui inglikleidid kiirgamas kauge tule kumas...

Õhk nagu seisaks, aga ometi on tunda tuult.
Seismise taju tuleb looduses valitsevast rahust.

Selline Totaalne Rahu.
Läbistav ja kõikehõlmav.

Keskmes seistes tajun sirget ja tuumakat hoiakut.
Tugevat toetust Maa poolt.

Tunnen ja „näen“ et justkui mingi kivistunud ja praguline kest on mu ümbert eemaldunud ja valmis lagunema....
Nüüd ta siis kukkus, või hoopis pudenes ritsikate laulu saatel.
Ma ei tunne midagi.
Ainult "näen" ja tean.
Oli ja kadus.

Totaalne vaikus.

Tuli põleb täiesti hääletult.

Ritsikad on vaikinud.

Ei tea kust tuli küsimus: „ kas minus on jäikust?“

Sinus on kõik, sain vastuseks.

Oled Kõik.
Kui vaja, võid olla jäik, kui vaja, võid voolata.
Ära seo ennast sellega, mis läbi sinu end ilmutab.

See kõik on juba läinud.


Tänan selle rahu eest.

Vaatan pimedat metsa.
Pimedust enda ümber.

Tajun, et kõik elab ja hingab.

Elu hoiab ja läbistab ja seob.
Hirm eraldab.
Vaatan pimedat metsa ja pimedusse mattunud ümbrust.
Sa oled alati hoitud Elu poolt...

Rõõmusta.
Sa oled kõik.

Sinus on Kõik.

Sa oled hoitud.

 

Tähti ei ole.

Ritsikad on vaikinud

Tuli põleb täiesti hääletult.

Minus on vaikus ja vaikus on minu ümber.

Olen hääletu kulgeja hääletus pimeduses.

Olen üksi ja ei ole üksi.

On rumal püüda tõmmata piire sinna, kus neid ei ole ega saagi olla.

Sa ei vaja kaitsemüüre.

Sa ei vaja välist toetust.

Sinus on Kõik.

Võid olla Kõik ja jagada kõike, mis sul on.

 

Tänase teekonna keskpunkti jätsin maha mõned kestad.

Nad olid valmis kukkuma.

Vormid on ajutised.

On Elu, olemus, väljendus....püüd tervikliku ilmutamise poole.

Sulandumise poole.

On vaikus, millesse saad luua oma laulu.

 

 

 


 

 

 

 

 

 

Jaga Facebookis
Please reload

Varasemad postitused:

Üks lihtne praktika käesolevasse aega.

September 26, 2019

Toon, kroon ja valitsuskepp. Sulle antud nähtamatatud atribuudid.

July 30, 2019

1/15
Please reload

Endast

Elu on tervik. Kõik tuleb ja läheb. Elu ise toob kohale kõik, mida vajame. Igaüks on Tee ja kannab endas tervikut. Oluline on olla kohal ja voolata eluga kaasa.

 

Loe edasi

 

Otsi märksõnade järgi
Please reload

© 2017 Anu Kallavus