Sügisene pööripäev.
Keskpäevas on valgus ja selgus...
Värvilised puulehed segiläbi igahalja rohelusega.
Liblikad, kiilid, linnud ja ritsikad....
Lõkkesuits segunemas valgusega, päikesetuli lõkketulega...
Tuul ja tuuletus mängimas omavahel põnevat suhtlusmängu.
Seemned, õied ja pungad, kõik näitavad ennast korraga ja räägivad oma lugu.
Olen teekonnal labürindi keskmesse.
Mäletan vaid uduselt taotlust.
Aga kohe meenutati mulle labürindi rajamise mõttekäiku: kõige olulisem pole see kust ja kuidas sa sisened ega see, mis jääb seljataha. Oluline on see kuhu, mis suunas, kuidas ja kellena sa sealt väljud.
Elu lõputud ringid pole kunagi kordused.
On pöördepunktid, tõusud, langused ja alati uued algused. Täna siis meenutati. Olulised on väljumised.
Tean, et läksin otsima nullpunkti energiat.
Tormisilma ja kohalolu.
Ja mulle jagati sõnum mille salvestasin.
Sa oled kõlakoda keset avarduvat, tagasipeegelduvat „mulli“. Avatud kõigis suundades. Tähelepanu valib selle, mis tuleb nägemisse, kogemisse, olemisse. On lõputu kulgemine ja samas püsimine. Oled kõlakoda, peegelseinetega mull, püsimine ja voolamine. On peegeldused ja kõlad.... Juured, mis hoiavad ühendust. Sügavad juured. On Läbistav Kiir Kosmose Südamest Maa Tuuma. See hoiab hoidmata ja juhib juhtimata, ja liigub ja kajab ja peegeldab... Võid tegutsedes lennata, laulda ja tantsida. See on see energia, mida sa võid panna igasse liigutusse, igasse tegemisse, anda suuna ja juhtida voogu. See oled sina ja see pole sina.
Sa oled kõik ja mitte midagi
Püsid ja liigud
Sinus on valgus ja pimedus
Kuhu pöörad, sinna jagad valgust. Palju või vähe, see pole sulle alati teada.
See on just nii nagu hetkel on.
See, mis on varjus, on hetkel varjus
Pimedus ja valgus on alati korraga.
Pole midagi mida karta ja midagi, mida oodata
Kõik tuleb ja läheb.
Elu sõnad ei kuulu sulle isegi kui sina neid lausud.
Nad on vormid mis liiguvad.
Nende tähenduslikkuse või tähtsusetuse üle otsustagu kaja Sinu Sisemises Templis.
Kas ta paneb sind helisema või sumbub.
Sa oled kõik ja mitte midagi.
Tänan!'
