Seisan labürindiväravas. Õrn uduvihm ja praksuv tuli mu seljataga. Meenub lause: Tagasi minna ei saa. Saad minna ainult edasi. Sellega haakub tänahommikune selge unenägu. See oli seotud kolimisega, loobumisega vanast... Ja kolimisautol oli kolmekordsed luugid ja justkui kolm korrust... Kola oli palju, aga see kõik mahtus ainult esimese kõige madalama luugi taha... Ja ülepea tundus, et see polnudki minu kraam, aga teadmine oli, et kolitakse minu vanu asju. Enne silmade avamist tuli aga selge teadmine, et läbürindiväravas olevad kaks tuleanumat on vaja loodi saada. See oli justkui täna kõige tähtsam. Täpselt sama kaugusele lävepakust ja täpselt samale kõrgusele. Imestasin, et kust see mõte vara hommikul...
Nüüd siin labürindi väravakivil seistes, seljataga tasakaalustatud tuli, imestan lindude jutukuse üle. Justnagu laulupidu vihmas. Segunevad lõkkesuits ja vihmapiisad.
Olin võtnud kaasa mürripuu vaiku ja olin unustanud, et tuleanumaid on kaks. Millegipärast pidi täna kõike täpselt ja võrdselt olema, seega tuli vaigu poolitamisega veidi vaeva näha. Ja peagi jõudis lõkkesuitsuga minuni see ebamaine tugeva aroomiga imeline lõhn... Võõrsilt toodud mürripuu vaik ja nulg koduaiast, samuti veidi võõramaine. Nulu kutse oli nii selge ja tugev, pidin kõndima läbi kõrge märja rohu, et talt kuivanud oksa küsida. Ja ta hämmastas mind oma imekauniste käbidega madalatel okstel...
Millegipärast polnud aga hoopiski Nulg ja Mürr kõige olulisemad. Kõige kõnekam kutse tuli Sirelilt. Kohe kui tule peale mõtlesin, teadsin, et pean leidma Sireli oksa.
Olin selle juba mõned päevad varem koos Tammeokstega varju alla pannud. Taipasin, et ka tema on võõras ja teda leiab ikka sealt, kus inimene on ta omaks teinud. Oma koju toonud. Lõhnav võõramaa liik...ikka alati kambriakna all... Meenub isalt kuuldud tarkus, et Sirelist tehti vanasti rehapulki, sest ta on nii tugev puu... Armastuse puu, lõhnav õnnepuu ja tugev puud, südamekujuliste lehtede ja õnneõitega..
Tõesti, isegi pöidlajämeduse kuivanud oksa pooleksmurdmine oli väga raske. Seisan labürindiväravas ja mõtlen taotluse peale. Kuidas see võiks kõlada? Tulepragin ja mürrilõhn selja taga, pääsulindude sädin otse ees.
Tuli sõnastus, et lähen otsima teekonda iseenda keskmesse, kus kõik on tasakaalus, kus valitseb armastus, kus usaldan tundmatut ja võõrast...
Lähen vaatama, mis minus vajab loodimist? Milline võõras ja tundmatu tahab omaks saada? Milliseid sõnumeid jagatakse? Pehme uduvihm ja lõhnade küllus... Tulid kaks sõna: „Armastav tarkus...“ Justnagu veidi paigast ära see sõnastus... aga just nii need sõnad tulid. Sirel ja rehapulgad. Armastuse puu ja tugevus. Pärn on samuti armastuse puu ja temagi on täna siin tules. Aga tema on voolitav, pehme.... Armastusel on tuhat nägu. Täna kõneleb armastus läbi tugevuse, mitte pehmuse. Läbi julguse astuda edasi tundmatusse, kohtuda võõraga. Mida tähendab armastav tarkus? Et kui sinus on piisavalt armastust, ei karda sa võõrast ja see annab tugevuse?
Kehale keskendudes kõneleb südametšakra.
Seal on tugev tunne. Samas väga avarduv ja laotuv.
Õhk kannab endas lõhnade küllust ja kõneleb... Mürripuu vaik kõneleb millestki igivanast, mis on uue teenistuses. Vanadest tarkustest, vanadest kadunud aegadest ja sellest, kuidas kõik on kogu aeg saadaval... Kõik tuleb ja läheb ja On. Midagi, mis on sind läbistanud ja edasi kulgenud, on sind avardanud, ja sina oled edasi liikunud ja avardunud... Sa oled midagi jaganud ja tühjaks saanud uueks jagamiseks. Kui sees on vaikus, siis pole millegi külge klammerduda, pole midagi igatseda, pole midagi taga nutta. Sest kõik on korraga - lahkumine ja tulemine, vastuvõtmine ja jagamine, kaotus ja kingitus rõõm saamisest ja rõõm andmisest, need on kõik samal ajal. Nad on vaadeldavad kõigist suundadest. Sest kõik on korraga, lõputu tants... Seda saab vaadata kõrgelt ja madalalt, vasakult ja paremalt, seest ja väljast... Ja võõrast ei ole. On Armastav Tarkus, mis võtab kõik omaks, ja keskpunkt, kus väliseid piire pole. Kuhugi pole kiiret. Sest kõik on kogu aeg olemas. Kogetav. Ja samas võib tekitada lõputu hulga piire ja piiranguid, kannatust, klammerdumist, kinnihoidmist ja ilmajäämist, kiirustamist, põgenemist... Seda juhul kui Armastuse puudutus pole jaganud tugevust, tarkust ja julgust avaneda võõrale, kõigele, mis on...
Täna kõnelesid Sirel ja Mürripuu ja Nulg. Neid toetasid Pärn, Kadakas, Tamm, Kask, Saar, Õunapuu, Kreegipuu. Tuleb välja, et neid oli täna kümme. Ma tänan...
Nüüd alles meenus hommikul Osho Zen Tarot kaardipakist tõmmatud kaart.
"TÜHJUS" („LEERE" ) „Buddha on leidnud ühe võimsa sõna: Shunyata- tühjus. Sealjuures sisaldab see tühjus kõiki võimalusi, ta on absoluutne potentsiaal.See ei ole veel väljendunud, ja sellegipoolest sisaldab see endas kõike. Alguses oli loodus, lõpus on loodus – miks te nende kahe vahepeal tühjast sellist tüli teete? Miks te vahepeal nii hirmunud, kurvad, nii auahned, nii lõhestunud olete? Tühjusest tühjusesse – ja ongi kogu teekond.“ Selgitus. Mõiste „tühjus“ võib ajada segadusse, või isegi hirmu tekitada. Pole millestki kinni hoida, ei mingit suunda, ei märkigi valikuvõimalustest. Ja ometi on tühjus samasugune puhta potentsiaalsuse seisund, nagu oli enne universumi loomist.
Praegu pole sul muud teha, kui end lõdvaks lasta ja sellesse tühjusesse sukelduda. Varsti sünnib midagi püha.
