Täna seisan ma lõpuks labürindi lävepakul kahe tule vahel. Ja ma tunnen, et see on õige. Tuli vasakul ja tuli paremal, ja keskel lävepakk. Midagi oleks justkui paika nihkunud, tervikuks saanud. Keskmes säravad kristallid, ümber on tuli ja kellukesed kiigutavad ennast...
Tuli praksub ja tules on Õunapuu, Pihlakas, Tamm, Pärn, Saar, Hõbepaju ja Kask. Külluse, turvalisuse, paindlikkuse ja tugevuse kandjad... Ja tulin ma siia kõndima tänulikkuse mustrit. Täna hommikul silmi avades teadsin ma täpselt ja väga selgelt, mis lahendust otsib. Oskus olla tänulik vastuvõtmises. Ilma süütundeta. Sellepärast siis vist need kaks tuld. Tasakaalu otsimine endas, mille sõnastasin kui andmine ja vastuvõtmine. Lähen otsima sõnumit, et jõuda harmooniasse ja usaldada kui sulle öeldakse, et kõik on juba tasakaalus. Kui sulle lihtsalt antakse ja sinu asi on lihtsalt vastu võtta.
(Marsha Drew - "Tree of Love Copper Wire Wall Sculpture")
Süütundeta.
Mis iganes põhjusel.
Tegin taotluse. Teekonnal keskmesse olgu iga mu samm, andmise ja saamise ja voolamise mustri tasakaalustamine läbi kõigi tšakrate... Et olla hirmuta andja ja hirmuta vastuvõtja...
Võta ennast vahelt ära- tuli sõnum. Ole samaaegselt nii andmine kui vastuvõtmine, usalda, et elu ise teab... Iga mu samm lahendab neid mustreid, kus ma olen tundnud ennast süüdi vastu võttes või jagades. Nii nagu need kaks tuld minu paremal ja vasakul käel, ja nii nagu minu olemuse kaks poolt, naiselik ja mehelik, andja ja vastuvõtja, on tegelikult Üks. Õpin kuidas olla andmine ja saamine, ei midagi enamat. Olla kanal andjana ja kanal vastuvõtjana ja usaldada seda, mis läbi minu voolab.
Ja nüüd ma lähen, et tulla tagasi teadjana ja vabana. Ja nii see on. ............................... Kalliskivid säravad, lõpmatu küllus on ümber. Mets, lilled, rukkiväli, kivid, linnud ja sinine taevas valgete pilvemägedega. Ole tänulik, kui sul on võimalik osa saada... Ole tänulik, kui sul on võimalik anda... Ole tänulik kui sulle antakse... Linnud jutustavad. Lennuk ja põletav päike kõrgel taevas ja tiik küllusliku eluga siinsamas jalge ees.... Ja pehme tuuleõhk... Märkan, et linnud ei laula, nad räägivad. Vestlevad üle välja ja metsa. Pooleldi vilistades, säutsudes, tiristades, täristades...nii palju helisid... Äkki, üsna ootamatult ilmus jahe tuuleiil idakaarest, kandes metsaniiskusest läbiimbunud lõhnaküllust ja tuues kaasa terve lõhnade mere, mis siinsamas segunes lõkkesuitsuga... Milline küllus! Küsisin sõnumit. Mida mul oleks vaja teadvustada ja õppida andmise ja saamise osas... Pea oli tühi, olemine mõnus... Siis äkki keha kõneles.
Sissehingamine läks justkui lukku, andes sõnumi- sa ei oska vastu võtta.
Sissehingamisel tekkisid takistused, samas kui väljahingamist justnagu polnudki, see lihtsalt toimus, märkamatult... Ütlesin: Ma võtan kõik vastu, Selle, mis on ootuspärane ja selle, mis on ootamatu. Selle, mis on meeldiv, ja selle mis on ebameeldiv... Selle, mis teeb rõõmsaks, ja selle, mis teeb kurvaks... Ma võtan vastu Elu, just nii nagu ta on. Ma võtan vastu inimesed, sellistena nagu nad on, Ma võtan vastu olukorrad, sellistena nagu nad on... Kui keegi tahab anda ja ütleb, et ma ei taha sinult midagi, siis ma austan seda... Tundsin, et ikkagi pesitseb kusagil hirm ja ebakõla... Korraga taipasin, et see konks on „mina“, see väike egoistlik tegelane, kes mõõdab, kaalub, loeb kokku ja kardab, et ta peab tingimata samaväärselt vastu andma kui talle midagi antakse, See tegelane kardab, et kui ta annab – siis äkki andsin vähe, või hoopis vale asja. Või hoopis, et äkki mulle endale ei jää midagi? See on see väike ego seal vahel. Armetu tegelane... See on see ennast minaks nimetav tegelane, kes hoiab kinni millestki, mis tegelikult tahab hoopis voolata... Vastused tulid keha keeles. Mu kopsud ütlesid, et mis oleks, kui me ei võtaks vastu õhku, mis meile ei meeldi, või ülepea üldse ei võtaks aeg-ajalt õhku vastu? Või neerud ja süda hakkaksid süütundest või hirmust pidevat ringvoolu peatama. Kui ringvoolu asemel oleks kord sissevoolamine ja kord väljavoolamine... Või siis vahepeal ülepea seisak. Sa oled Elu. Ära blokeeri midagi, ära ehita tõkkeid oma meeltesse, ära rakenda tahet voolamise takistamiseks... Sa oled Elu, mis voolab lakkamatult, sa oled on andmine ja vastuvõtmine, sa oled tulemine ja minemine, ja selles lakkamatus voolamises on oluline olla avatud, tänulik ja teadvel... Oled Elu, mis voolab ja oled see, kes püsib...
