Mida me vajame? Astusin hommikul väikesse poodi. Maal olles on justkui kõike palju vähem vaja. Nägin seal noort tütarlast, kes väga kurva olemisega kõndis riiulite vahel.
Ta ilmselt ei vajanudki midagi erilist, aga ka selle vähese jaoks, mida ta tahtis, paistis, et nappis raha. Ma justkui kogesin ise ta meeleseisundit ja mõtlesin korraks kui pikk teekond tal ees seisab. Kuidas see puuduse kogemus ta edasist arengut puudutab. Me ei märka sageli seda, mis meil on. Märkame enamasti seda, mis meil puudub. Kurvastame ja otsime lahendusi.
Vahel eksime teerajalt ja arvame, et see, mida meil polnud teeks meid päriselt ka õnnelikuks. Aga tegelikult ju ei tee. Jaanipäeva meeletuid pakkumisi vaadates meenus mulle ootamatult väga selgelt üks teekond mäetippu. Pamiiri Alais. Mäetipp oli baaslaagrist 1,5 päevateekonna kaugusel. Sestap võtsime kaasa kõike minimaalselt.
Grupp oli väike, 4 inimest. Õhtuks jõudsime liustikule ja oma suureks imestuseks nägime seal, inimtühjas kohas keset liustikku ja mägede vaikust, ühte vagunelamut. Ilmselt oli see helikopteriga kohale toodud. Koputasime ja meile avati.
Kaks noorepoolset säravat inimest olid meie tuleku üle väga rõõmsad. Selgus, et nad olid glatsioloogid, tegemas teaduslikku uurimstööd. Ruum oli soe ja hubane, kuigi nii kitsas, et me vaevalt sinna ära mahtusime. Lõhnas toidu järele. Pikk teekond raskete seljakottidega oli seljataga ja tühi kõht andis endast teada.
Kas te süüa tahate, kõlas esimene küsimus?
Vaatasime üksteisele otsa. Ainuüksi tassike teed ja kuivikud oleks suurepärane, ei peaks priimusega jändama. Seljakotis olid meil praktiliselt ainult kuivained ja midagi magusat mäetipuks. Preemiaks. Kas te praekartuleid tahate, kõlas küsimus?
Keset liustikku ja lumiseid mäetippe selline küsimus! Ma pole kindel, mida me vastasime, aga tean täpselt mida me tundsime. See oli kõige luksuslikum asi, mida isegi soovida ei oleks osanud. Justnagu muinasjutus! Suur pann gaasipliidile, külluslikult õli, sibulat, viilutatud kartulid ja üsna pea oli pannitäis valmis. Suur lähkritäis kanget musta teed samuti. Täna kogesin taas seda tunnet. Külluslikku ja maitsvat õhtusööki, mis justkui taas täitis mu meeled. Nii maitsvaid praekartuleid polnud ma kunagi varem söönud. Võin seda julgelt alati väita. Kuigi pärast seda olen ikka püüdnud täpselt samasuguseid teha. Millegipärast pole õnnestunud. Magama läksime liustikule. Telki me polnud kaasa võtnud, sulgedest magamiskotist ja matist piisas. Köied, kaljunaelad ja muu vajalik varustus kaalus isegi palju. Mäletan selgelt seda ööd liustikul. Ninal ja põskedel oli veidi külm, aga see ei seganud. Taevas oli pilgeni tähti täis. Tundus, et midagi enamat pole elult tahta. Sügav tänulikkus ja müstiline avatud taevas, säravaid tähti täis. Meil juba sellist taevast ei näe. Ka kõige selgematel öödel. Und ei tulnud kaua, olin kõigest väga elevil. Millegipärast meenus see öö liustikul enne saabuvat jaaniööd. Mingi oluline sõnum on selles.
Olen tänulik, et see taas meenus. Ilmselt selleks, et meenutada seda, mis meil on. Esmatähtsat ja teisejärgulist. Mida me vajame, mida otsime, kus eksleme, miks kurvastame ja millest puudust tunneme. Olen tänulik, et see seik meenus ja lõpmatu külluse mälestuse mulle kohale tõi. Ostsin poest kartuleid, sibulat, võid jahu ja mune. Mida veel?
Sedagi on juba palju. Just samasuguse sisemise tulega, mida jagasid need külalislahked inimesed keset mägesid, tahan täna olla keset aasta kõige valgemat ööd. Loomulikult, avatult ja teadvustades, et meil on väga palju üksteisele anda. Selleks ei pea katma uhket lauda.
Me võime jagada seda, mis alati on saadaval. Hoida avatuna oma kodu uks ja pakkuda rõõmu, mõistmist ja seda, mis parasjagu olemas on.
Tundub, et meie elukogemused on justkui salapärane sõnajalaõite otsimise rada.
Nähtamatud valgusõied avanevad just siis, kui seda vajame. Need äratundmise õied ootavad vahel väga kaua et avaneda... Ja neis on valgus, mida näeme sisemiste silmadega, tunneme oma südamega.
See avab teadmise, mis on oluline, mis vangistab ja kuidas kogeda küllust, mis just praegu olemas on... Vahel unustame selle, mis meis on ja mõtleme sellele, mis meil on. Vahel aga unustame isegi selle, kes me oleme ja püüame olla keegi, kes me pole, asudes otsima seda, mida meil ei ole.... Vahel tundub, et madalalt niidetud rohi, grillitud liha ja lookas söögilaud, on midagi, mis ilmtingimata kuulub jaaniöö juurde. Kas ikka kuulub?
Paistab, et lihtsuse otsimine on keerukas teekond. Ometi on alati võimalik kogeda rõõmu olemisest ja elust enesest...
