Mängud Elu liivakastis....

11 Jun 2017

Vahel juhtub, et märkad kuidas suur tervik end läbi tükkide ilmutab. 

Just nagu liivakastimängus, kus liiv voolab sõrmede vahelt, võtab vormi ja taas pudeneb ...
Vahel unustame, et oleme kaasatud loomismängu kui loojad ja loomine on lõppematu.


Emotsioonid, mis seovad mõtteid ja mõtted, mis haaravad kaasa emotsioonid.
Üks asi vastandub teisele, üks tõde peab sõda teise tõega...
See lõputu ja tühi loba meie ümber ja meie sees.

See on nagu lõppematu ristikäik, kus ühest väikesest sõnast  saab lõpuks kausitäis mõrudat

putru.
Muidugi võib sinna suhkrut lisada ja kõiksugu häid asju sisse keeta, aga....
Kuidas ikka see meie maailm toimib?
Kuidas see maailm saab osaks meist?
Kuidas tervikust saavad eraldiolevad „asjad“ ja kuidas, ning kas üldse, saab neist tükkidest taas kokku panna terviku?
On see ülepea võimalik?
Kuidas näha mida me välja jagame...energiana, kvaliteedi ja sisuna...see mis jääb sõnade ja nähtava taha, aga ometi sisaldub tervikus?
Mida me vastu ei võta?
Kardame võõrast, kardame valu, kardame kaotada ennast või kedagi või midagi, mis pakub justkui kaitset.
Aga see on vaid seesama pudru keetmine või terviku tükkideks rebimine, mis hiljem tuleb ikkagi ära süüa või taas tervikuks liita...

Näha ja mõista kuidas tervik ennast ilmutab.
Meenus Herman Hesse "Klaaspärlimäng" ja mõte, et ehk võiks uuesti ta raamaturiiulist üles otsida.

 

Võime lubada kõigel olla ja õppida vaatlema seda tegelast endas, kes otsib oma kohta, kes otsib oma tõde ja vahel vaidleb, satub konflikti, võtab kaitsepositsiooni, sulgub, läheb sõjakäigule, haarates kaasa inimesi kes on poolt ja vastu...
On võimalik eemalduda sellest tegelasest, vaadelda,  jälgida ja lubada tal olla just niikaua, kuni ta on lõpetanud otsingud ja pöördub tagasi koju, vaatleja juurde kus eraldatud kaob.
Kõik lihtsalt on.
Me ise haarame tervikust välja „mänguasjad“ ja võtame seda mängu kui midagi tõelist ja kohati liigagi tõsist. sageli aga hoopis unustame, et see on meie loodud mäng ja on võimalus liivakastist suurde ellu siseneda.
 
Tundub, et tõeline mängulisus algab seal, kus on kadunud hirmud ja vajadus kellelegi midagi tõestada.
Kus jõuame selle rollini, mida elu läbi meie väljendusse tahab tuua.
See on alati midagi sellist, mida veel ei ole,
meil pole kedagi jäljendada ja see teeb vahel ebakindlaks.
See nõuab samas ka enesedistsipliini, just samavõrra kui spontaansust, siirust ja lapsemeelsust...

Vahel on vaja lihtsalt märgata milline tõsine tegemine on meie jaoks sama lihtne kui mäng ja mõelda välja kuidas sellest teha tõeline töö, mis täidaks meie elu küllusega...
Igaüks on oma teekonnal ja on hea teadvustada, et elu liivakastis on lõputult vorme ja mängukaaslasi ja mängima peaks ikka kogu südamest, kõike unustades ja ise mänguks muutudes.

Justnagu Lenna liivakastis...

Jaga Facebookis
Please reload

Varasemad postitused:

Üks lihtne praktika käesolevasse aega.

September 26, 2019

Toon, kroon ja valitsuskepp. Sulle antud nähtamatatud atribuudid.

July 30, 2019

1/15
Please reload

Endast

Elu on tervik. Kõik tuleb ja läheb. Elu ise toob kohale kõik, mida vajame. Igaüks on Tee ja kannab endas tervikut. Oluline on olla kohal ja voolata eluga kaasa.

 

Loe edasi

 

Otsi märksõnade järgi
Please reload

© 2017 Anu Kallavus