Midagi lihtsat, mis avanes Haukkamäel.


Teadmine ei kanna endas tegemise väge ja tegemine ei kanna endas veel teadmise tarkust. Me võime neid iga päev endas kanda. Ühendamata. Eraldi. Ja midagi on meis endis siis justkui eraldi. Tundub, et kättesaamatus kauguses. Ometi südamele nii lähedal. Teadmine. Intuitsioon. Tuli. Põlemine. Meie elu, mis on meist justkui eraldi. Sest on meie igapäevased toimimismustrid. Teod, millesse suuname oma energia.

Ja siis veel ootused, mida toidame ja mis ometi on meie olemisest eraldi.

Tulevikus.

Ometi tuleb rõõm, kergus ja vabadus siis kui ma teengi seda, mida ma tean ja tunnen. Ja siis, kui ma usaldangi seda, et ma ei oska alati seletada miks ma seda teen. Äratundmine ei kanna sageli endas sõnu, mida teistega jagada. Ta ei jaga meile kohe teadmist, millega kahtlevat mõistust või hirme lepitada. Aga kui ma TEEN tundes, et MA PEAN SEDA TEGEMA, seda teistele või ka iseendale seletamata, siis ühel hetkel tuleb ka teadmine, varem või hiljem...

Tarkuse vägi. Kokkusõlmitud tegu ja teadmine.

Tuleb ja teeb su vabaks. Loomulikuks. Elavaks.

Varasemad postitused: