Elu kui aja sidumise teekond...

3 Jun 2017

Täna hommikul ei tahtnud ma ärgata unenäost, mis väga pikalt oli kestnud.

Mitte midagi erilist, aga oli lihtsalt nii palju kogemisi. Väga reaalseid suhestumisi.
 

Olin õhtul uinunud riietega ja kell oli juba pool kümme hommikul.
Poolunes sain aru, et see oli nagu teekond ristil.

Eile olin käinud Tallina Keskraamatukogus avamas oma tädi, Silvia Kelle näitust „Esiemade pärand". Rahvakalendri tähtpäevad, müüdid, sümbolid ja vägi..

Näituseruum oli kõige alumisel korrusel.
Olin veetnud seal sümbolite keskel ja raamatuid täis majas 5 tundi...
Nüüd siis hommikul poolunes meenus mulle lause: „Inimesel on võime siduda aega.“
Veel pikali olles taipasin, et olin justkui unes seda teinud.

See oli teekond ristil.
Seal, kus risti haarad saavad kokku, aeg kaob ja ma näen kuidas olemine luuakse ja ma mõistan justkui kõike...

Tänaöises unenäos kohtasin elutarku inimesi ja justkui rändasin ühest elukogemusest teise.
Ühelt poolt oli see vaatleja positsioon, teiselt poolt kogemine.
Väga ehe ja selge.
Hommikuselguses meenusid katsed lapsepõlvest siduda aega, mõtestada Elu.

Kodus oli palju raamatuid, sest ema oli õpetaja ja mida siis muud ikka õpetajale kingiti sügaval nõuka ajal kui raamatuid.
Paljud neist olid sarjast „Stalini preemia laureaate“ või „Lenini preemia laureaate“...
Igas raamatus oli midagi, sest need olid ilukirjanduslikud teosed.
Vanemad ütlesid ikka, et sa ei saa ju midagi aru...
Mäletan, kuidas vahel ma ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal terakeseni jõuan, mis neile pikkadele sündmustekirjeldustele lõpuks sisu annavad.
Sageli lappasin lehti, justkui kiirustades tulevikku, et terakesi leida.

Midagi, mis mõtestaks neid pikki ridu ja aitaks kogetut või loetut mõtestada.

Siduda seda, kes vaatab, sellega kes elab ja kogeb
Sest teadvustamine vabastab ja valgustab..
Just seepärast oli meie alevi raamatukogu üks minu lemmikkohtadest, kui ma just mööda jõeääri ei lipanud.
Lugejakaarti oli pidevalt vaja uuendada, sest see sai kiiresti täis.
Istusin tihti raamaturiiulite vahel nurgas  põrandal maas ja lugesin.
Raamatukogutädi hoidis mind ja oli minuga mestis.
Põhikooli ajal, alumistest klassidest peale, olin ma seal sageli ja kui mind kodust taga otsiti, kuulsin sageli raamatukogutädi ütlemas: „Ei, Anu ei ole siin. Oli küll, aga enam ei ole, ju ta varsti jõuab koju.“
Kodus oli vaja ikka tõsisemaid asju teha.
Tööd.
Raamatulugemine oli isa meelest niisama ajaviide.
Nii ma lugesin vahel puu otsas, omatehtud lumeonnis ja maja pööningul, oma salapaigas.
Ikka see terade otsimine, mis võimaldaks siduda vertikaali ja horisontaali.
Igavikulist ja ajalist.
See on saatnud mind terve elu.
Nii palju mõttetuid teadmisi, mida on õpitud ja mille eest hindeid saadud.
Need olid enamasti lineaarsed, ja justkui omaette eksisteerivad, mitte kogemusi ja Elu siduvad.

Ometi sain vahel justkui seitsmepenikoorma saapad jalga, ja need on olnud õnnistusi täis ajad...

Sest ilma horisontaalita ei oma ka vertikaal mõtet.
Õigemini, maine eksistents vajab alati mõlemat.
Üks kirjanik aitas mind omal ajal kõvasti. Maurice Maeterlinck.
Tema esseed olidki kõik justkui aega siduvad.
Nad andsid vastuseid läbitud kogemuste mõttekuse kohta, elu enda kohta.
Platonit tuli mul lugeda vanas kirillitsas, sest Rahvusraamatukogust õnnestus saada üks vana põnev väljaanne.
See oli nii huvitav, et unustasin isegi selle, et keelt ei oska ja tähed näitasid ennast mulle selles vormis, nagu ma mõistsin ja sisu andis tiivad...
Väljakirjutused tegin ikka eesti keeles.
Siis ilmus Abu Ali Ibn Sina kuueköiteline suurteos „Arstiteaduste kaanon“.
Planeeditundide arvutamine käis ikka käsitsi, suhtlemine taimedega, kogu maailmakõiksuse omavaheline seotus ja praktiline kasutamine.
Siis Jelena Roerichi „Agny yoga“, viis mind justkui minu enda juurde koju.

Ja need väikesed õhukesed brošüürid, Loomingu Raamatukogu väljaanded, mis mahtusid hästi seljakotti ja mille sisu avanes mitmetel mäkketõusudel...
Seal said õigupoolest need sügavused ja kõrgused kokku.
Seda nii horisontaali kui vertikaali mõttes ja õigupoolest sai täna varahommikul, enne silmade avamist valmis ka minu raamatu esimene peatükk.
Praeguseks on ta rändama läinud, aga loodan, et ta tuleb veel tagasi...
Selline hommik siis
...

 

 

Jaga Facebookis
Please reload

Varasemad postitused:

Üks lihtne praktika käesolevasse aega.

September 26, 2019

Toon, kroon ja valitsuskepp. Sulle antud nähtamatatud atribuudid.

July 30, 2019

1/15
Please reload

Endast

Elu on tervik. Kõik tuleb ja läheb. Elu ise toob kohale kõik, mida vajame. Igaüks on Tee ja kannab endas tervikut. Oluline on olla kohal ja voolata eluga kaasa.

 

Loe edasi

 

Otsi märksõnade järgi
Please reload

© 2017 Anu Kallavus