Ma olen alguste algus...

Jaanilaupäeva hommiku esimene päikesekiir viis une.

Või oli see hoopis metstuvi kudrutav hääl?

Ilmselt mõlemad korraga. Astusin õue ja kõik tundus ime.

Külluslikud lõhnad, õrn tuulehoog kiigutamas avanevat roosipunga,

Päike sinises taevas ja tema sillerdav valgus niitmata märjal rohul...

Sattusin suhtlema korraga mitmel rindel ja kõik mis oli, oli korraga minus...

Sõnad tulid justkui ise,

neist said laused ja neid lisandus üha...

Ma olen alguste algus, osa kõigest mis on.

Olen ajatu ja ajaline,

hingus ja anum,

olen valgustäpp,

vaimu säde,

olen elus,

olen elu,

Ma olen kõigi alguste algus,

olen elus,

olen elu,

hommikuvaikuses kudrutav tuvi,

avanev roosipung kummardamas päikesele,

kastetilk, milles peegeldub maailm,

olen piisake meres ja meri...

Ma olen kõigi alguste algus,

osa kõigest mis on.

Olen ajatu ja ajaline

hiiglasuur ja tilluke,

minus on kosmiline kaos ja kooskõla,

uuenemine ja hävimine,

kristalne selgus ja veel avanemata teadmise pimedus,..

Ma olen kõigi alguste algus,

ühe universumi keskpunkt,

valgustäpp,

valgusniitide kuduja,

elukangas,

osa lõpmatusest ja piiratusest.

Ma olen kõigi alguste algus

piiritu,ajatu, avarduv...

Minus on kõik,

ma olen kõik

See ei tee mind suureks ega väikeseks.

Sina oled sina,

mina olen mina,

võrreldamatult sarnased

suuruses ja väiksuses,

Tähtedest saavad sõnad, sõnadest luuakse maailmad...

Igaüks on täht,

kõigi alguste algus,

valgustäpp,

puhas potentsiaalsus,

võimalusteküllus...

Tähtedest saavad sõnad,

sõnadest maailmad,

valgusniitidest elukangad,

.....

Sina oled kõigi alguste algus,

sinus on kõik,

sa oled kõik.