Mõtlen igal kevadel nende munade peale mida ülestõusmipühadel värvitakse. Minu jaoks on see alati olnud üks kõige kummalisemaid paradokse. Ülestõusmispühade sõnum on justkui meie jumaliku olemuse, piiravast vormist väljumine. Elu ime. Transformatsioon. Ülestõusmine. Surma illusiooni paljastamine ja igavene elu. Elu, mis areneb munas, on teel iseseisvumise ja avarama elu poole. Vabanedes järk - järgult piiravatest “kaitsetest.” Purustades kestad seestpoolt. Siin aga keedame, värvime, koksime. Lõhume kesta, aga sees pole elu. Miks selline traditsioon? Paljud ei mäleta, paljud pole kuulnudki ja ei mõtlegi miks nad seda üldse teevad. Ilus komme. Traditsioon… Sest inimestele me
Valguse võlu ja vägi
Vorm ja vaim.
Riigikogu avaistung algas kaduneljapäeval, vana Kuu 29. päeval, mille sümboliks on „KAHEKSAJALG." See on kaheldamatult sõnum ja nii nagu kõik toimuv – mitmekihiline. Teatavasti sobib kaduneljapäeval teha suurpuhastust, vabaneda mittevajalikust, sest siis on elamine kaua korras ja vanast vabanemine kerge ning loomulik. Aga selles päevas sisaldub ka vaimse ümbersünni võimalikkus. Seda juhul, kui inimene elab kooskõlas vaimsete seadustega ja täidab oma evolutsioonilist ülesannet. Siis on võimalik vaimne ümbersünd. Kui aga inimene on kaotanud sideme oma Kõrgema Minaga ning „uppunud mateeria ookeni,“ võib see päev teha temast absoluutse egotsentriku, vaimse koletise, kes „sööb kõike,“ mis tal
