Valguse võlu ja vägi

Miikaeli päev. Päike on loojunud. Ritsikad siristavad. Lõke, mis kaua hoogu võttis, praksub vägevalt mu selja taga. Vasakul ja paremal. Keha heliseb vaikuses. Siin, pimeduse ja valguse piiril, haarab lõhnadest küllastunud suits mind pehmelt endasse ja seguneb siinsamas laskuva uduga.... Pimeneb. Udu on vaevalt nähtav. Lähen teekonnale labürndi keskmesse, iseenda keskmesse... Tuli tõukab takka. Küsimusi ei ole. Mõtteid ei ole. On lõputu rahu. Piiride segumine ning hajumine

Sügisene pööripäev. Keskpäevas on valgus ja selgus... Värvilised puulehed segiläbi igahalja rohelusega. Liblikad, kiilid, linnud ja ritsikad.... Lõkkesuits segunemas valgusega, päikesetuli lõkketulega... Tuul ja tuuletus mängimas omavahel põnevat suhtlusmängu. Seemned, õied ja pungad, kõik näitavad ennast korraga ja räägivad oma lugu. Olen teekonnal labürindi keskmesse. Mäletan vaid uduselt taotlust. Aga kohe meenutati mulle labürindi rajamise mõttekäiku: kõige olulisem pol

Lõkkesuits oma lõhnadekülluse, kibeduse ja tihedusega haarab mind endasse. Olin kõndinud sisemist juhatust järgides puu juurest puu juurde, et neilt kuivanud oksa küsida. On väeline aeg ja puud lausa pakkusid põletusainest.... Igaühes on tarkus... Kadakas, Õunapuu, Haavapuu, Saar, Pärn, Jugapuu, Nulg, Kask, Hõbekuusk, Hõbepaju... Tuli süttis kergesti. Praksumine ja vuhinaga põlemine. Neitsi Täiskuu hetk on käes. Olin juba hommikul tundnud suurt üksolemist, kõikehõlmava