Teekond koos Miikaeli ja valgusmõõgaga.
Miikaeli päev. Päike on loojunud. Ritsikad siristavad. Lõke, mis kaua hoogu võttis, praksub vägevalt mu selja taga. Vasakul ja paremal. Keha heliseb vaikuses.
Siin, pimeduse ja valguse piiril, haarab lõhnadest küllastunud suits mind pehmelt endasse ja seguneb siinsamas laskuva uduga....
Pimeneb.
Udu on vaevalt nähtav. Lähen teekonnale labürndi keskmesse, iseenda keskmesse... Tuli tõukab takka. Küsimusi ei ole. Mõtteid ei ole. On lõputu rahu.
Piiride segumine ning hajumine